Bokeh

Bokeh on sõna, mida fotograafid erilise mõnuga ütlevad. Kaunis ebateravus rõõmustab silma vähemalt sama palju kui lõikav teravus, nii et see viiski mind mõttele bokeh teemale kohe eraldi blogipostitus pühendada.

Väljend "bokeh" tuleneb jaapanikeelsest sõnast boke (暈け ), mis tähendab hägus, laialivalguv.

Ilusa bokeh saab kätte siis, kui ava võimalikult lahti keerad. Üldiselt ei hiilga peegelkaameratega komplektis kaasa pandavad kitobjektiivid oma tausta udustavate omaduste poolest, sest neil kipub maksimaalne ava olema f/ 3,5-5,6. Kaamerakomplekti ostes võiks kitobjektiivi asemel hankida mõne püsiavaga objektiivi, millel maksimaalne ava on vähemalt 2,8. Sellisega on juba paremad eeldused mõnusalt uduseid taustu kaadrisse saada. Ava 2,8 annab enamasti juba päris uduse tausta ja need objektiivid, millega on võimalik kasutada ava 1,8, 1,4 või lausa 1,2 on kindla peale head bokehmeistrid.

Erinevad pinnad tekitavad väga erineva bokeh. Mida kaugemal taust modellist on, seda abstraktsemaks ja hägusemaks ta muutub.

Mõned näited, kuidas erinevad pinnad fookusest välja lähevad. Kasutatud on üht ja sama objektiivi (Tamron SP AF 70-200mm f/2.8 Di LD) ja seaded on pildistamisel olnud võrdlemisi sarnased:

Siin pildil oli taustaks kivine rand:

 F 3,2; 1/250 sec; ISO 200

Linnamaastik:

F 3,5; 1/320 sec; ISO 320

Puulehed lähemal:

F 3,2; 1/320 sec; ISO 250

Puulehed kaugel:

F 2,8; 1/320 sec; ISO 250

Kaks asja, mis lahtise avaga tehtud pildile kindlasti kenad mullikesed taustale loovad on tulukesed ja puulehed. Seda, kuidas lõpptulemus pildile jääb, määrab muidugi kasutatud objektiiv. Tegin proovi, kuidas erinevad objektiivid ja fookuskaugused mõjutavad ebateravat ala ja milline bokeh tekib.

Esmalt võtsin ette tulukesed. Modelli rolli täitev nukk oli taustast umbes kahe meetri kaugusel ja kinnitasin seinale jõulutuled. Kõikide piltide tegemisel jäid seaded samaks - kasutasin alati ava 2,8.

24 millimeetrise fookuskaugusega jäi pilt üsna mage. Tuled ei täitnud ära kogu tausta, mullid jäid väiksed ja objektiiv ei suutnud neid ühendavat juhet korralikult ära udustada, nii et see jäi häirivalt paistma. (Kasutasin  Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiivi.):

85-millimeetriseid objektiive kutsutakse sageli hellitusnimega "master of bokeh", sest nad suudavad tõesti tausta nauditavalt uduseks teha. Järgmise pildi tegemisel kasutasin  Tamron SP 85mm f/1.8 Di VC USD objektiivi. Olgugi, et temaga oleks olnud võimalik ava veelgi enam lahti keerata, siis võrdsuse huvides kasutasin ikkagi ava 2,8. Nüüd täitsid tulukesed kogu tausta ja neid ühendav juhe muutus peaaegu nähtamatuks:

Viimase pildi tegemisel kasutasin 200-millimeetrist fookuskaugust ja Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD objektiivi. Mullid venisid seda kasutades suuremaks ja juhet enam paista ei olnud:

Edasi viisin samad objektiivid õue, et proovida, kuidas nad lehtede hägustamisega hakkama saavad. Kuna parajasti on talv ja puulehtedega kitsas käes, pildistasin hoopis elupuu taustal. Nagu ka eelmistel piltidel, kasutasin siingi ava 2,8. Modell seisis kogu aeg ühe koha peal ja see, et taust igal pildil erinev on, tuleneb objektiivi vahetamisest.

24 millimeetiga tuli pilt selline:

85 millimeetriga oli taust juba märgatavalt udusem ja elupuu suutis täita kogu tausta:

Ja 200 mm peal oli juba väga kenasti hägustatud õrn ja ühtlane taust, mis ei hakka modellilt tähelepanu eemale kiskuma:

Kena bokeh sünnib hea objektiivi ja sobiva tausta koostööl. Mäletan, et kunagi, kui ise esimese peegelkaamera ostsin, siis ei saanud üldse aru, miks minu piltidel ei teki selliseid ilusaid mulle taustale kui teistel. (Pildistasin kaameraga kaasa tulnud kitobjektiiviga, millel maksimaalne ava 3,5-5,6.) Loodan, et selle postitusega suutsin bokeh teema mõne värske peegelkaameraomaniku jaoks lihtsaks ja arusaadavaks teha :)