Friday, March 23, 2018

Bokeh

Bokeh on sõna, mida fotograafid erilise mõnuga ütlevad. Kaunis ebateravus rõõmustab silma vähemalt sama palju kui lõikav teravus, nii et see viiski mind mõttele bokeh teemale kohe eraldi blogipostitus pühendada.

Väljend "bokeh" tuleneb jaapanikeelsest sõnast boke (暈け ), mis tähendab hägus, laialivalguv.

Ilusa bokeh saab kätte siis, kui ava võimalikult lahti keerad. Üldiselt ei hiilga peegelkaameratega komplektis kaasa pandavad kitobjektiivid oma tausta udustavate omaduste poolest, sest neil kipub maksimaalne ava olema f/ 3,5-5,6. Kaamerakomplekti ostes võiks kitobjektiivi asemel hankida mõne püsiavaga objektiivi, millel maksimaalne ava on vähemalt 2,8. Sellisega on juba paremad eeldused mõnusalt uduseid taustu kaadrisse saada. Ava 2,8 annab enamasti juba päris uduse tausta ja need objektiivid, millega on võimalik kasutada ava 1,8, 1,4 või lausa 1,2 on kindla peale head bokehmeistrid.

Erinevad pinnad tekitavad väga erineva bokeh. Mida kaugemal taust modellist on, seda abstraktsemaks ja hägusemaks ta muutub.

Mõned näited, kuidas erinevad pinnad fookusest välja lähevad. Kasutatud on üht ja sama objektiivi (Tamron SP AF 70-200mm f/2.8 Di LD) ja seaded on pildistamisel olnud võrdlemisi sarnased:

Siin pildil oli taustaks kivine rand:


 F 3,2; 1/250 sec; ISO 200

Linnamaastik:


F 3,5; 1/320 sec; ISO 320

Puulehed lähemal:


F 3,2; 1/320 sec; ISO 250


Puulehed kaugel:



F 2,8; 1/320 sec; ISO 250

Kaks asja, mis lahtise avaga tehtud pildile kindlasti kenad mullikesed taustale loovad on tulukesed ja puulehed. Seda, kuidas lõpptulemus pildile jääb, määrab muidugi kasutatud objektiiv. Tegin proovi, kuidas erinevad objektiivid ja fookuskaugused mõjutavad ebateravat ala ja milline bokeh tekib.

Esmalt võtsin ette tulukesed. Modelli rolli täitev nukk oli taustast umbes kahe meetri kaugusel ja kinnitasin seinale jõulutuled. Kõikide piltide tegemisel jäid seaded samaks - kasutasin alati ava 2,8.

24 millimeetrise fookuskaugusega jäi pilt üsna mage. Tuled ei täitnud ära kogu tausta, mullid jäid väiksed ja objektiiv ei suutnud neid ühendavat juhet korralikult ära udustada, nii et see jäi häirivalt paistma. (Kasutasin  Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiivi.):


85-millimeetriseid objektiive kutsutakse sageli hellitusnimega "master of bokeh", sest nad suudavad tõesti tausta nauditavalt uduseks teha. Järgmise pildi tegemisel kasutasin  Tamron SP 85mm f/1.8 Di VC USD objektiivi. Olgugi, et temaga oleks olnud võimalik ava veelgi enam lahti keerata, siis võrdsuse huvides kasutasin ikkagi ava 2,8. Nüüd täitsid tulukesed kogu tausta ja neid ühendav juhe muutus peaaegu nähtamatuks:


Viimase pildi tegemisel kasutasin 200-millimeetrist fookuskaugust ja Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD objektiivi. Mullid venisid seda kasutades suuremaks ja juhet enam paista ei olnud:


Edasi viisin samad objektiivid õue, et proovida, kuidas nad lehtede hägustamisega hakkama saavad. Kuna parajasti on talv ja puulehtedega kitsas käes, pildistasin hoopis elupuu taustal. Nagu ka eelmistel piltidel, kasutasin siingi ava 2,8. Modell seisis kogu aeg ühe koha peal ja see, et taust igal pildil erinev on, tuleneb objektiivi vahetamisest.

24 millimeetiga tuli pilt selline:


85 millimeetriga oli taust juba märgatavalt udusem ja elupuu suutis täita kogu tausta:


Ja 200 mm peal oli juba väga kenasti hägustatud õrn ja ühtlane taust, mis ei hakka modellilt tähelepanu eemale kiskuma:


Kena bokeh sünnib hea objektiivi ja sobiva tausta koostööl. Mäletan, et kunagi, kui ise esimese peegelkaamera ostsin, siis ei saanud üldse aru, miks minu piltidel ei teki selliseid ilusaid mulle taustale kui teistel. (Pildistasin kaameraga kaasa tulnud kitobjektiiviga, millel maksimaalne ava 3,5-5,6.) Loodan, et selle postitusega suutsin bokeh teema mõne värske peegelkaameraomaniku jaoks lihtsaks ja arusaadavaks teha :)

Wednesday, March 7, 2018

Elu ühe objektiiviga

Fotograafi varustuse kott on nagu Tallinn, mis kunagi valmis ei saa. Alati on hinge peal mõni objektiiv, valgustusvidin, või hajuti, mis pildistamisele uut hoogu juurde annaks. Hakkasin mõtlema, et mis võiks olla absoluutne miinimum, millega ma kõik vajalikud pildid tehtud saaksin. Kui mul oleks vaja hakkama saada vaid ühe objektiiviga, mis võiks olla see üks ja ainus, mis kõik vajadused ära kataks?

Lappasin peas läbi kõik objektiivid, millega aegade jooksul pildistanud olen. Suurimad lemmikud on mul fiksid, sest hea fiksi erakordne teravus ja valgusjõulisus teeb zoomobjektiividele pika puuga ära. Samas kõiki vajalikke pilte ühe fiksobjektiiviga tehtud ei saa. Neid võiks olla vähemalt kolm, et piisavalt mänguruumi oleks - näiteks 35mm, 50mm ja 85mm. Nii et olgugi, et lemmikobjektiivi valimisel annaksin superlemmiku tiitli kindlasti mõnele fiksile, siis olukorras, kus peaksin tööle tormama vaid ühe objektiiviga relvastatult, on zoomitav objektiiv praktilisem valik.

Teemad, mida ma pildistan ja mida kõike see objektiiv jäädvustada suutma peaks on: portreed nii tubastes tingimustes kui ka väljas, pered, mood, tooted, stuudiotöö, lapsed ja üldine elu-olu, vahel ka pisut reportaaži.

Tänu fototehnika ülevaadete kirjutamisele olen saanud katsetada väga suurt hulka Tamroni objektiive ja seetõttu pole just eriline üllatus, et minu "üks ja ainus", mis on nii praktiline, et aitaks hädast välja igal fotosessioonil on samuti Tamron. Täpsemalt Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2:


Olen seda küll vaid lühikest aega kasutada saanud, kuid ta avaldas mulle tõesti oma mitmekülgsuse, praktilisuse ja hea pildikvaliteediga muljet. Objektiivi nimes on lisaks lihtsalt arusaadavatele väärtustele nagu fookuskaugus 24-70mm ja maksimaalne ava f/2.8 veel ka rida muid tähiseid. Millist infot need objektiivi kohta annavad?

SP - (Super Performance) on tähis, millega Tamron ise oma eriti head objektiivid pärjanud on.

Di  - (Digitally Integrated Design) näitab, et objektiiv sobib kasutamiseks nii pool- kui täiskaadersensoriga kaamerate ees.

VC - (Vibration Compensation) on Tamroni värinastabilisaator, tänu millele saab rasketes valgusoludes kasutada mitu stoppi pikemat säriaega ja ka ilma statiivita pildistades tulevad pildid tänu sellele teravad.

USD - (Ultrasonic Silent Drive) näitab, et objektiivil on eriti vaikne ja sujuv autofookus.

G2 - tähistab, et tegu on selle objektiivi teise generatsiooniga, ehk uue ja täiustatud mudeliga.

Ma olen juba tema eelkäijat, Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD, fotograafidele lugematu hulk kordi soovitanud, sest tegu on tõesti väga hea hinna-kvaliteedi suhtega objektiiviga, kuid G2 mudelil on kõiki omadusi veelgi timmitud. Niigi väga tõhus värinastabilisaator on tal veel vaiksem, sujuvam ja tõhusam. Äärealade teravus tänu uuele vääristusele parem. Vinjett väiksem, vähem sisepeegeldusest tekkivaid helke ja sujuvamad fookusest väljas alad.

Objektiiv on toeka tugeva konstruktsiooniga ja kaalub umbes 900 grammi. Ta on tolmu- ja ilmastikukindel ning varustatud oma klassi parima stabilisaatoriga - ühesõnaga väga usaldusväärne tööriist.

24-70mm on väga praktiline fookuskauguste vahemik. Laiemas otsas võimaldab see pildistada suuri plaane nagu näiteks loodusvaated ja maastikud ning 70 mm peale sisse zoomides muutub ta heaks portreeobjektiiviks. Nii et mina saan temaga küll hakkama kõigis olukordades, mis töös ette tulla võivad.

Alljärgnevalt ka mõned pildid, mida ma Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiiviga tegin. Katsetasin seda nii toas kui õues ja ava 2,8 kombineerituna Tamroni tõhusa värinastabilisaatoriga ei jätnud mind ka talve kõige pimedamal ajal hätta.



F2,8: 1/30 sec; ISO 500; 70mm


F2,8: 1/60 sec; ISO 640; 64mm


F5,6: 1/160 sec; ISO 125; 55mm


F5: 1/80 sec; ISO 400; 70mm


F2,8: 1/60 sec; ISO 400; 63mm


F2,8: 1/60 sec; ISO 400; 60mm


F2,8: 1/160 sec; ISO 100; 70mm


F2,8: 1/160 sec; ISO 100; 70mm


F2,8: 1/60 sec; ISO 500; 70mm

Hetkel veel seda objektiivi minu fotokotis ei ole, sest sama zoomivahemikku katab mul Canon 24-105 f/4, kuid 2018. aasta jooksul tahaksin küll selle uuenduse ära teha, et Canoni asemel hoopis  Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2  koju tuua, sest peale tema proovimist ei ole ma enam oma vana objektiivi teravuse ja f/4 avaga üldse rahul - Tamron on ikka märksa teravam ja kehvades valgusoludes on suur vahe, kas maksimaalne ava on 2,8 või 4. Nii et kui peale arvustuse kirjutamist pidin objektiivi tagasi viima, siis jäin teda kohe taga igatsema.

Kui Sina peaksid hakkama saama vaid ühe objektiiviga, siis mis oleks see õnnelik väljavalitu?