Thursday, April 5, 2018

Fookuskaugus

Mäletan selgelt, kui keeruline oli esimese peegelkaamera ja objektiivi valimine. Pikk rida numbreid ja arve objektiivi nimes tundus nagu mingi salakiri. Mida ma tahan? Kas fookuskaugust 35mm või 70-200mm? Kas parem on valida objektiiv, mille nimes on f 1,8, või hoopis f 3,5- 5,6? Nüüd, kui olen endale selle salakirja lahti dešifreerinud, saan teile puust ette ja punaseks teha, mida need numbrid tähendavad. Selles postituses näitangi samas kohas erinevatel fookuskaugustel tehtud fotodega ette, kuidas fookuskaugus pilti mõjutab, et oleks lihtsam selgusele jõuda, milline objektiiv soovitud kaadri püüdmiseks fotokotis olema peab.

Fookuskaugus määrab ära vaatevälja laiuse. Mida väiksem fookuskaugus, seda rohkem maailma mahub kaadrisse, mida suurem fookuskaugus, seda kitsamaks vaateväli muutub.

Pildistasin kaameraga  Canon 1D mark IV ja kasutasin objektiive Tamron 24-70mm f/2.8 ja Tamron 70-200mm f/2.8 .


Kõik näidispildid tegin avaga 2,8 ja muutused, mis pildil toimuvad, ongi tingitud erineva fookuskauguse kasutamisest.

Esimese katse tegemisel ei liikunud paigast ei mina ega modell. Modell seisis minust umbes 10 meetri kaugusel. Erinevaid fookuskaugusi kasutades tulid pildid välja sellised:

Fookuskaugus 24 mm:


Fookuskaugus 50 mm:


Fookuskaugus 70 mm:


Fookuskaugus 200 mm:



Nii mina kui modell seisime kogu aeg täpselt samal kohal ja fookuskaugusega 24 mm  jäi pildile nii metsa kui taevast ning puud taustal olid päris teravad. 200 mm juures ei saanud samalt kaugusel pildile rohkem kui pool modelli ja taustal olevad puud on tugevalt fookusest väljas.

Järgmisel katsel seisis modell paigal ja mina proovisin teha erinevatel fookuskaugustel pilti nii, et ta täidaks ära terve kaadri. 200 millimeetrise fookuskaugusega olin modellist umbes 10 meetri kaugusel ja 24 millimeetriga pildistades pidin liikuma päris lähedale, et saada sarnane poolportree. Jällegi kasutasin kõikidel piltidel ava 2,8 ja see, et taust igal pildil nii erinev on, tuleb fookuskauguse muutumisest.

Fookuskaugus 24 mm:


Fookuskaugus 50 mm: 


Fookuskaugus 70 mm:


Fookuskaugus 200 mm:



Inimesi pildistades tuleb silmas pidada ka seda, et lainurkobjektiiviga lähedalt pildistades venitab objektiiv modelli laiemaks ja see ei ole just kuigi kaunistav. Nii et 24 millimeetrine objektiiv ei ole lähiportreede jaoks hea valik, sest hakkab nägusid moonutama. 50, 70 ja 200 mm aga sobivad kõik kenasti portreede pildistamiseks.

Nagu eelmistelt piltidelt aimata võis, ei muutu taust erinevatel fookuskaugustel mitte ainult laiemaks ja kitsamaks, vaid fookuskaugus mõjutab ka seda, kui udune või terav ta pildil paistab. Järgmistel piltidel olid asjad laual kogu aeg sama koha peal ja kõigi piltide tegemisel kasutasin ava 2,8. Taust muutub aga oluliselt:

200 millimeetriga pildistades täidab lõhnaõlipudeli taga olev oks ära terve kaadri ja on päris fookusest väljas. Veelgi kaugemal asuv tuba on täiesti udune ja silm ei erista seal olevaid objekte:


50 millimeetriga pildistades hakkab oks selgemaks muutuma ja eristab juba ka taustal olevat akent ja mööblit:


24 mm fookuskaugus reedab kõik, mis eelmistel piltidel kaadri taha jäi:


Loodan, et sain nende näidispiltide abil fookuskauguse teema lihtsaks ja arusaadavaks teha. On see ju üks olulisimaid näitajaid, mida objektiivi ostes vaatama peab ja fookuskaugusest aru saades oskad endale just oma vajadustele sobiva tööriista valida.

Friday, March 23, 2018

Bokeh

Bokeh on sõna, mida fotograafid erilise mõnuga ütlevad. Kaunis ebateravus rõõmustab silma vähemalt sama palju kui lõikav teravus, nii et see viiski mind mõttele bokeh teemale kohe eraldi blogipostitus pühendada.

Väljend "bokeh" tuleneb jaapanikeelsest sõnast boke (暈け ), mis tähendab hägus, laialivalguv.

Ilusa bokeh saab kätte siis, kui ava võimalikult lahti keerad. Üldiselt ei hiilga peegelkaameratega komplektis kaasa pandavad kitobjektiivid oma tausta udustavate omaduste poolest, sest neil kipub maksimaalne ava olema f/ 3,5-5,6. Kaamerakomplekti ostes võiks kitobjektiivi asemel hankida mõne püsiavaga objektiivi, millel maksimaalne ava on vähemalt 2,8. Sellisega on juba paremad eeldused mõnusalt uduseid taustu kaadrisse saada. Ava 2,8 annab enamasti juba päris uduse tausta ja need objektiivid, millega on võimalik kasutada ava 1,8, 1,4 või lausa 1,2 on kindla peale head bokehmeistrid.

Erinevad pinnad tekitavad väga erineva bokeh. Mida kaugemal taust modellist on, seda abstraktsemaks ja hägusemaks ta muutub.

Mõned näited, kuidas erinevad pinnad fookusest välja lähevad. Kasutatud on üht ja sama objektiivi (Tamron SP AF 70-200mm f/2.8 Di LD) ja seaded on pildistamisel olnud võrdlemisi sarnased:

Siin pildil oli taustaks kivine rand:


 F 3,2; 1/250 sec; ISO 200

Linnamaastik:


F 3,5; 1/320 sec; ISO 320

Puulehed lähemal:


F 3,2; 1/320 sec; ISO 250


Puulehed kaugel:



F 2,8; 1/320 sec; ISO 250

Kaks asja, mis lahtise avaga tehtud pildile kindlasti kenad mullikesed taustale loovad on tulukesed ja puulehed. Seda, kuidas lõpptulemus pildile jääb, määrab muidugi kasutatud objektiiv. Tegin proovi, kuidas erinevad objektiivid ja fookuskaugused mõjutavad ebateravat ala ja milline bokeh tekib.

Esmalt võtsin ette tulukesed. Modelli rolli täitev nukk oli taustast umbes kahe meetri kaugusel ja kinnitasin seinale jõulutuled. Kõikide piltide tegemisel jäid seaded samaks - kasutasin alati ava 2,8.

24 millimeetrise fookuskaugusega jäi pilt üsna mage. Tuled ei täitnud ära kogu tausta, mullid jäid väiksed ja objektiiv ei suutnud neid ühendavat juhet korralikult ära udustada, nii et see jäi häirivalt paistma. (Kasutasin  Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiivi.):


85-millimeetriseid objektiive kutsutakse sageli hellitusnimega "master of bokeh", sest nad suudavad tõesti tausta nauditavalt uduseks teha. Järgmise pildi tegemisel kasutasin  Tamron SP 85mm f/1.8 Di VC USD objektiivi. Olgugi, et temaga oleks olnud võimalik ava veelgi enam lahti keerata, siis võrdsuse huvides kasutasin ikkagi ava 2,8. Nüüd täitsid tulukesed kogu tausta ja neid ühendav juhe muutus peaaegu nähtamatuks:


Viimase pildi tegemisel kasutasin 200-millimeetrist fookuskaugust ja Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD objektiivi. Mullid venisid seda kasutades suuremaks ja juhet enam paista ei olnud:


Edasi viisin samad objektiivid õue, et proovida, kuidas nad lehtede hägustamisega hakkama saavad. Kuna parajasti on talv ja puulehtedega kitsas käes, pildistasin hoopis elupuu taustal. Nagu ka eelmistel piltidel, kasutasin siingi ava 2,8. Modell seisis kogu aeg ühe koha peal ja see, et taust igal pildil erinev on, tuleneb objektiivi vahetamisest.

24 millimeetiga tuli pilt selline:


85 millimeetriga oli taust juba märgatavalt udusem ja elupuu suutis täita kogu tausta:


Ja 200 mm peal oli juba väga kenasti hägustatud õrn ja ühtlane taust, mis ei hakka modellilt tähelepanu eemale kiskuma:


Kena bokeh sünnib hea objektiivi ja sobiva tausta koostööl. Mäletan, et kunagi, kui ise esimese peegelkaamera ostsin, siis ei saanud üldse aru, miks minu piltidel ei teki selliseid ilusaid mulle taustale kui teistel. (Pildistasin kaameraga kaasa tulnud kitobjektiiviga, millel maksimaalne ava 3,5-5,6.) Loodan, et selle postitusega suutsin bokeh teema mõne värske peegelkaameraomaniku jaoks lihtsaks ja arusaadavaks teha :)

Wednesday, March 7, 2018

Elu ühe objektiiviga

Fotograafi varustuse kott on nagu Tallinn, mis kunagi valmis ei saa. Alati on hinge peal mõni objektiiv, valgustusvidin, või hajuti, mis pildistamisele uut hoogu juurde annaks. Hakkasin mõtlema, et mis võiks olla absoluutne miinimum, millega ma kõik vajalikud pildid tehtud saaksin. Kui mul oleks vaja hakkama saada vaid ühe objektiiviga, mis võiks olla see üks ja ainus, mis kõik vajadused ära kataks?

Lappasin peas läbi kõik objektiivid, millega aegade jooksul pildistanud olen. Suurimad lemmikud on mul fiksid, sest hea fiksi erakordne teravus ja valgusjõulisus teeb zoomobjektiividele pika puuga ära. Samas kõiki vajalikke pilte ühe fiksobjektiiviga tehtud ei saa. Neid võiks olla vähemalt kolm, et piisavalt mänguruumi oleks - näiteks 35mm, 50mm ja 85mm. Nii et olgugi, et lemmikobjektiivi valimisel annaksin superlemmiku tiitli kindlasti mõnele fiksile, siis olukorras, kus peaksin tööle tormama vaid ühe objektiiviga relvastatult, on zoomitav objektiiv praktilisem valik.

Teemad, mida ma pildistan ja mida kõike see objektiiv jäädvustada suutma peaks on: portreed nii tubastes tingimustes kui ka väljas, pered, mood, tooted, stuudiotöö, lapsed ja üldine elu-olu, vahel ka pisut reportaaži.

Tänu fototehnika ülevaadete kirjutamisele olen saanud katsetada väga suurt hulka Tamroni objektiive ja seetõttu pole just eriline üllatus, et minu "üks ja ainus", mis on nii praktiline, et aitaks hädast välja igal fotosessioonil on samuti Tamron. Täpsemalt Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2:


Olen seda küll vaid lühikest aega kasutada saanud, kuid ta avaldas mulle tõesti oma mitmekülgsuse, praktilisuse ja hea pildikvaliteediga muljet. Objektiivi nimes on lisaks lihtsalt arusaadavatele väärtustele nagu fookuskaugus 24-70mm ja maksimaalne ava f/2.8 veel ka rida muid tähiseid. Millist infot need objektiivi kohta annavad?

SP - (Super Performance) on tähis, millega Tamron ise oma eriti head objektiivid pärjanud on.

Di  - (Digitally Integrated Design) näitab, et objektiiv sobib kasutamiseks nii pool- kui täiskaadersensoriga kaamerate ees.

VC - (Vibration Compensation) on Tamroni värinastabilisaator, tänu millele saab rasketes valgusoludes kasutada mitu stoppi pikemat säriaega ja ka ilma statiivita pildistades tulevad pildid tänu sellele teravad.

USD - (Ultrasonic Silent Drive) näitab, et objektiivil on eriti vaikne ja sujuv autofookus.

G2 - tähistab, et tegu on selle objektiivi teise generatsiooniga, ehk uue ja täiustatud mudeliga.

Ma olen juba tema eelkäijat, Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD, fotograafidele lugematu hulk kordi soovitanud, sest tegu on tõesti väga hea hinna-kvaliteedi suhtega objektiiviga, kuid G2 mudelil on kõiki omadusi veelgi timmitud. Niigi väga tõhus värinastabilisaator on tal veel vaiksem, sujuvam ja tõhusam. Äärealade teravus tänu uuele vääristusele parem. Vinjett väiksem, vähem sisepeegeldusest tekkivaid helke ja sujuvamad fookusest väljas alad.

Objektiiv on toeka tugeva konstruktsiooniga ja kaalub umbes 900 grammi. Ta on tolmu- ja ilmastikukindel ning varustatud oma klassi parima stabilisaatoriga - ühesõnaga väga usaldusväärne tööriist.

24-70mm on väga praktiline fookuskauguste vahemik. Laiemas otsas võimaldab see pildistada suuri plaane nagu näiteks loodusvaated ja maastikud ning 70 mm peale sisse zoomides muutub ta heaks portreeobjektiiviks. Nii et mina saan temaga küll hakkama kõigis olukordades, mis töös ette tulla võivad.

Alljärgnevalt ka mõned pildid, mida ma Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiiviga tegin. Katsetasin seda nii toas kui õues ja ava 2,8 kombineerituna Tamroni tõhusa värinastabilisaatoriga ei jätnud mind ka talve kõige pimedamal ajal hätta.



F2,8: 1/30 sec; ISO 500; 70mm


F2,8: 1/60 sec; ISO 640; 64mm


F5,6: 1/160 sec; ISO 125; 55mm


F5: 1/80 sec; ISO 400; 70mm


F2,8: 1/60 sec; ISO 400; 63mm


F2,8: 1/60 sec; ISO 400; 60mm


F2,8: 1/160 sec; ISO 100; 70mm


F2,8: 1/160 sec; ISO 100; 70mm


F2,8: 1/60 sec; ISO 500; 70mm

Hetkel veel seda objektiivi minu fotokotis ei ole, sest sama zoomivahemikku katab mul Canon 24-105 f/4, kuid 2018. aasta jooksul tahaksin küll selle uuenduse ära teha, et Canoni asemel hoopis  Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2  koju tuua, sest peale tema proovimist ei ole ma enam oma vana objektiivi teravuse ja f/4 avaga üldse rahul - Tamron on ikka märksa teravam ja kehvades valgusoludes on suur vahe, kas maksimaalne ava on 2,8 või 4. Nii et kui peale arvustuse kirjutamist pidin objektiivi tagasi viima, siis jäin teda kohe taga igatsema.

Kui Sina peaksid hakkama saama vaid ühe objektiiviga, siis mis oleks see õnnelik väljavalitu?

Tuesday, February 20, 2018

Tamron SP 85mm f/1.8 Di VC USD objektiiv

Tamron, kes varem on rohkem tuntust kogunud väga hea hinna-kvaliteedi suhtega zoomobjektiivide poolest, on viimastel aastatel jõuliselt sisenenud ka fikseeritud fookuskaugusega objektiivide turule ja välja lasknud valgusjõulised värinastabilisaatoriga varustatud  35-, 45- ja 85-millimeetrise fookuskaugusega objektiivid.

Tamroni 35- ja 45-millimeetristest objektiividest olen juba ülevaated kirjutanud ja neid saab lugeda siin: Tamron 35mm f/1.8 ja Tamron 45mm f/1,8. Hiljuti oli mul võimalus ka Tamroni fixide pere uusim liige järgi proovida ja selles postituses jagangi oma muljeid Tamron SP 85mm f/1.8 Di VC USD objektiiviga pildistamisest.



Katsetasin seda koos Canon 1D Mark IV kaameraga.



Tamron 85mm f/1,8 on lihtsa ja stiilse disainiga. Külje peal asuvad kaks nuppu - üks autofookuse, teine värinastabilisaatori sisse lülitamiseks. Nupud on mugava suurusega ja asuvad teineteisest parajal kaugusel, nii et isegi peale vaatamata saab neid segi ajamata mõnusalt sisse-välja lülitada. Võimekas värinastabilisaator lubab kasutada kuni 3,5 stoppi pikemat säriaega.

Objektiivi on saadaval Canoni, Nikoni ja Sony keermele ning nad töötavad nii täis- kui poolkaader peegelkaamerate ees. Lähim teravustamiskaugus on 80 cm, mis võimaldab portreteeritavale päris lähedale minna. Objektiiv kaalub 700 grammi ning on tolmu- ja niiskusekindel. Kvaliteetne Fluorine Coating vääristus eesmisel elemendil tõrjub veepiisku, mustust ja isegi sõrmejälgi - kõik ikka puhtama ja selgema pildi heaks. Objektiiv on metallist keermega, käes tundub ta tugev ja usaldusväärne.

Autofookus toimib kiiresti ja vaikselt, teravustedes hetkega ka hämaras, vähekontrastsel pinnal või vastu valgust pildistades. Mul ei juhtunud kordagi, et objektiiv oleks teravustades "saagima" hakanud.

Pildikvaliteet on suurepärane. Tänu erilisele vääristusele on pildid selged ja moonutustevabad. Lahtise avaga pildistades muutub taust pehmeks ja tekib lausa silmi paitav bokeh. Testisin teda talve pimedaimal ajal ning enamus pilte sai tehtud maksimaalselt lahtise avaga - teravus on tal juba f/1,8 juures esmaklassiline!

85-millimeetrine objektiiv on olemas iga tootja valikus, kuid Tamron oli esimene, kes oma objektiivile värinastabilisaatori lisas. Kui ma Tamroni 35-millimeetrist objektiivi katsetasin, siis kehitasin stabilisaatori olemasolu peale õlgu, sest inimeste pildistajana ei saa ma säriaegu modelli liigutamise tõttu niikuinii lõpmatult pikaks venitada ja alla 1/30 sec ma säri panna ei soovigi. 85-millimeetrise objektiiviga ootasin ma stabilisaatoriga versiooni põnevusega. Talvel siseruumides töötades on olud ikka väga hämarad, nii et 85-millimeetriga pildistades on stabilisaator suureks abiks. Olen üsna kindla käega pildistaja, kuid stabilisaatorita 85-millimeetrise objektiiviga ma 1/30 sec säriajaga naljalt eksperimenteerima ei hakka, pigem lähen ISO tõstmise teed. Tamroniga aga pikendasin julgelt säriagu ja pildid tulid teravad.




F/1,8: 1/100 sec, ISO 160


F/2,8: 1/500 sec, ISO 100



F/1,8: 1/30 sec, ISO 200



F/1,8: 1/100 sec, ISO 160

Objektiiviga saab teha võluvaid lähi- ja poolportreesid ja ka üsna lähedalt pildistades ei ole vaja karta, et ta modelli näo välja venitaks. Minul leiab 85-millimeetrine objektiiv kasutust ka toodete pildistamisel ja stuudios. Inimesi pildistades on temaga töötamise kaugus hästi mõnus - saab tavalise häälega modelli juhendada ja ei pea kaugelt hõikuma nagu seda telega pildistades ette tuleb. Objektiiv toob pildistatava lähedale, nii et ka lähiportreede jaoks ei pea inimesele liiga lähedale minema, nii ei teki ebamugavat tunnet ka sellisel pildistataval, kellel on suurem isikliku ruumi vajadus.




F/1,8: 1/60 sec, ISO 160



F/3,5: 1/160 sec, ISO 100



F/2,8: 1/160 sec, ISO 100



F/1,8: 1/80 sec, ISO 320

Teravus oli hea juba täiesti lahtise avaga pildistades, kuid alates f 3,5 kohe eriti hea. Silmad-juuksed nõelteravad, kuid taust meeldivalt pehme:





F/3,5: 1/160 sec, ISO 100

Mulle tõesti meeldis Tamron 85mm f/1,8 objektiiviga pildistada. Terav, kiire, ilusa joonisega. Ava 1,8 kombineerituna Tamroni värinastabilisaatoriga lubab pilti teha ka väga kehvades valgusoludes. Isegi juhul, kui mõni pilt udusena välja kukkus, olid need päris kenad. Kuidagi unenäolised, mitte lihtsalt udused. Ega ma ei arva, et keegi hakkaks objektiivi ostma selle järgi kui kenasid ebateravaid pilte ta teeb, aga päris tore oli avastada, et mõni kaader, mis alguses tundus udususe pärast untsuläinuna, oli lähemal vaatamisel väga meeleolukas:





F/1,8: 1/30 sec, ISO 500

Portreefotograafi varustuse kotis on 85-millimeetrine objektiiv kindla peale minek ja leiab kindlasti palju kasutust. Ava 1,8 lubab pilti teha ka kehvades valgusoludes ja kui sellest peaks väheks jääma, siis aitab värinastabilisaator ikka hädast välja. 


Photopointi kauplustes on Tamron 85mm f/1,8 hetkel saadaval soodushinnaga 799 EUR.


Wednesday, February 14, 2018

Lihtsad nipid teleobjektiiviga portreede pildistamiseks

Portreeobjektiivideks kutsutakse tavaliselt  50mm ja 85mm fikseeritud fookuskaugusega objektiive. Ka mina kasutan neid töös päris palju, kuid eriti soe koht mu südames kuulub hoopis 70-200mm teleobjektiivile ja lõviosa enda lemmikpiltidest olengi teinud just sellega.

Aastaid oli mu fotokotis Tamron SP AF 70-200mm f/2.8 Di LD (IF). See on soodsa hinnaga, (hetkel maksab Photopointis 699 EUR) kuid soorituse poolest igati eeskujulik. Alles hiljuti vahetasin ta uuema värinastabilisaatoriga mudeli vastu välja ja pildistan nüüd Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD objektiiviga.

Välisessioonidel ongi teleobjektiiv minu põhiliseks tööriistaks. Ta eraldab portreteeritava nii hästi taustast, juhtides tähelepanu modellile ning ebaterav ala jääb pehmeks ja fookusest välja. Kui taust on modellist piisavalt kaugel, muutub see nii uduseks, et ei ole üldse aru saada, mis taustal on. See aitab sageli hädast välja kui on vaja kiiresti paar ilusat klõpsu purki saada ja ei ole aega minna otsima huvitavat ja fotogeenilist tausta.

Igapäevaelus lihtsalt kasutatav nipp:

Taust modellist piisavalt kaugele, ava võimalikult lahti, objektiiv 200mm peale zoomida ja kas pildid on tehtud sügaval metsa sees või hoopis keset linna autotee kõrval, jääb vaatajale mõistatuseks:


F 2,8: 1/250 sec, ISO 800; 200mm


F 2,8: 1/200 sec, ISO 200; 200mm


F 2,8: 1/400 sec, ISO 125; 169mm

Tausta ei pea teleobjektiiviga pildistades üldse palju olema, sest mida rohkem sa sisse zoomid, seda enam mõni väike põõsake tausta ära täita suudab:


(Klõpsa pildil, et näha suuremalt.)

Vasakpoolne pilt on tehtud 24mm fookuskaugusega ja parempoolse pildistamisel kasutatud 200mm fookuskaugust. Modell vahepeal paigast ei liikunud. 24 mm juures kaob taust kuhugi pildisügavusse, samas kui sisse zoomides tuleb ta lähemale, täidab kaadri ja muutub abstraktsemaks, aidates modellil esile tõusta.

Teleobjektiivi kokkusuruv omadus on inimesi pildistades kaunistav ja tuleb ka ülal olevatelt piltidelt hästi välja. Kui 24 mm objektiivi laiemaks venitav moonutus võib olla häiriv, siis teleobjektiiviga pildistades tunduvad inimesed justkui pikemad ja sihvakamad.

Siin tahtsime taustale jätta vaid puuriida. Kui oleksin lainurkobjektiiviga liikunud nii lähedale, et taustale jääks vaid puuriit, venitaks objektiivi moonutus modelli näo välja:


Teleobjektiiviga sisse zoomides saab aga pildi ilma moonutuseta tehtud:


F 2,8: 1/200 sec, ISO 125; 200mm

Mõnel juhul suudab 70-200 mm objektiiv taustal olevad soovimatud objektid peaaegu nähtamatuks muuta:


Ülemisel pildil on võrkaed kohe modelli selja taga. Alumisel tuli ta umbes 2 meetrit aiast eemale ja täpselt samade seadetega pildistades muutus võrk peaaegu olematuks:


F 2,8: 1/250 sec, ISO 150; 200mm

Ka tugevaid jooni saab tema abil tunduvalt mahendada:

(Klikka pildil, et näha suuremalt.)

Vasakpoolsel pildil püüavad tugevad vertikaalsed jooned pilku sama palju kui modell. Paar meetrit seinast eemale astudes sai täpselt samu seadeid kasutades tunduvalt mahedama tausta, mis aitab portreteeritava paremini esile tõsta.

70-200mm objektiiviga pildistades võlub mind veel see, et temaga töötades saab kiiresti ja paigast liikumata järjest päris erinevaid võtteid teha. 70 mm juures saab kaadrisse täispikkuse, veidi sisse zoomides poolportree ja 200 mm-ga lähivõtte. Üks-kaks-kolm:





Kogu selle hea juures, mida 70-200 mm pakub, on ka miinuspool - värinatundlikkus ja kaal. Tamroni vanem mudel kaalub 1150 ja värinastabilisaatoriga variant 1470 grammi. Säriaja valimise rusikareegel on see, et säri võiks olla võrdne või kiirem kui objektiivi fookuskaugus. 50mm juures 1/50 sec, 100mm juures 1/100 sec ja 200 mm-ga pildistades 1/200 sec.

Tamroni kõige vanema mudeliga panin südamerahuks ikka 1/250 sec või kiirema säriaja, sest aeglasemaga pildistades sattus päris palju uduseid võtteid ka sekka. Värinastabilisaatoriga objektiiv lubab küll kirjade järgi kasutada kuni 4 stoppi pikemat säriaega, kuid kindluse mõttes panen ma ka temaga pildistades ikka 1/200 sec säriaja. Stabilisaator küll lihtsustab pildistamist, kuid ei ole mingi võluvits. Kui valgusolud on kehvad, siis tõepoolest saab temaga pildistades ka pikema säriga teravaid pilte, kuid ise ei tohi sel ajal rapsida.

Pikemate säriaegadega pildistades on hea seista sirgelt kahe jalaga tugevalt maha toetades, et keha statiivina töötaks. Kui võimalik, siis veel õlga või küünarnukki seina vastu toetada. Päästikule vajutamise ajal mitte lobiseda ja hingeldada - sedasi suurendad teravate piltide saamise protsenti tunduvalt :)

Mina ei kujutaks oma fotoelu enam ilma teleobjektiivita ettegi ja kõigil välipildistamistel on 70-200 mm objektiiv alati kindlasti kaasas. Tamronil on hiljuti välja tulnud lisaks selles postituses mainitutele veel ka uuendatud stabilisaatoriga mudel Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2, nii et nende valikus on hetkel lausa kolm erinevas hinnaklassis teleobjektiivi. Uuemad Canoni ja Nikoni keermele, kuid vanemad ka Sony ja Pentaxi kaamerate ette sobivad. Tutvu kogu valikuga SIIN.