Tamron 70-210mm f/4 Di VC USD

Tamroni teleobjektiivide perekond sai sel kevadel täiendust uue Tamron 70-210mm f/4 Di VC USD objektiivi näol. See teleobjektiiv on suunatud edasijõudnud harrastajale, kes ootab võimalikult head kvaliteeti, kuid ei saa objektiivi eest tuhandeid välja käia. Tamron 70-210mm f/4 Di VC USD on varustatud võimeka väsinastabilisaatoriga, mis lubab kasutada kuni 4 stoppi pikemat säriaega. Hetkel on ta Photopointi kauplustes saadaval hinnaga 799 eurot.

Mina katsetasin teda Canon 5D Mark III kaamera ees.

Tamron 70-210mm f/4 Di VC USD toodetakse nii Canoni kui Nikoni keermele ja ta sobib nii pool- kui täiskaaderkaamera ette. Objektiivil on läbiv ava f4 ja päris omamoodi zoomivahemik -  70-210. Teised Tamroni teleobjektiivid on zoomivahemikuga 70-200 ja ilmselt on uue objektiivi pikem fookuskaugus tehtudki just mõttega, et selle soetavad rohkem poolkaaderkaamera omanikud, kelle fotoaparaadi ees 210 millimeetrine fookuskaugus ava 4 juures juba väga uduse tausta annab. Mina olen täielik teleobjektiivide fänn, nii et veidi pikema fookuskaugusega harjumine käis mul hetkega. Zoomisin objektiivi pildistades sageli täitsa lõpuni ja tundsin lisaks saadud kümnest millimeetrist rõõmu. Täiesti välja zoomides tekkis taustale kaunis bokeh ja ausaltöelda unustasin aegajalt äragi, et maksimaalne ava on f 4, sest taust läks nii kenasti fookusest välja.

Tamron 70-210mm f/4 Di VC USD on Tamroni valgusjõulisematest teleobjektiividest märgatavalt kergem, mis teeb tema kaasaskandmise mugavaks ja on oluline argument fotograafile, kes palju reisib. Objektiiv kaalub vaid 860 grammi, samal ajal kui teised Tamroni teled on 1,5 kilo ringis. Käes tundub ta tugev ja usaldusväärne. Mõnusa kummise kattega zoomirõngas liigub sujuvalt ja ilmastikukindel korpus ei karda ka niisket ilma.

Objektiivi küljel on kaks nuppu - üks autofookuse, teine stabilisaatori sisse lülitamiseks.

Tema autofookus töötab väga kiirelt ja täpselt. Vastu valgust pildistades toimis ta isegi kiiremini kui teised Tamroni teled, mis mind väga positiivselt üllatas. Suvine pehme õhtuvalgus lausa kutsub tegema selliseid sooja pehmesse valgusse mässitud vastu päikest pilte ning Tamroni uus teleobjektiiv oli selle töö jaoks nagu loodud, teravustedes hetkega ka siis, kui päike päris kaadrisse sisse tuli.

Lähim teravustamiskaugus on 95 cm, nii et temaga saab pildistatavale objektile minna päris lähedale, mis aitab veelgi tausta udustamisele kaasa.

Teravus on väga hea ja stabilisaator töötab ka laitmatult, nii et uduseid pilte mul temaga praktiliselt ei tulnud. Väga muljetavaldav! Sisemine zoomi mehhanism hoiab kaamera raskuskeskme paigal, mis lisab stabiilsust, sest objektiiv ei muutu zoomides pikemaks.

Pildistasin temaga põhiliselt välitingimustes, kus valgus oli piisavalt, kuid katsetasin stabilisaatori toimimise järgi ka hämarates tubastes tingimustes. 1/60 sekundiga käest pildistades tulid enamus pildid teravad ka siis, kui objektiivi lõpuni välja zoomisin, nii et kiidusõnad stabilisaatorile!

Objektiivi optiliseks konstruktsiooniks on 20 elementi 14 grupis. Nende hulgas on kolm madala dispersiooniastmega läätse, mis vähendavad kromaatilist aberratsiooni ja parandavad pildikvaliteeti ka kaadri servades. Eesmise elemendi vääristus tõrjub mustust, mis teeb esimese klaasi puhastamise lihtsaks.

Olin enne Tamron 70-210mm f/4 Di VC USD objektiivi kasutamist pisut skeptiline, sest just hiljuti katsetasin ülevaate kirjutamise jaoks Tamroni telede tippmudelit Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2, aga pean ütlema, et uus soodsamasse hinnaklassi kuuluv objektiiv ületas kõik mu ootused ja kontrast tippmudeliga ei olnud üldse nii suur kui ma arvasin.

Allpool mõned pildid, mille ma Tamron 70-210mm f/4 Di VC USD objektiiviga tegin:

F 4; 1/200 sec; ISO 320

F 4; 1/200 sec; ISO 320

F 4; 1/60 sec; ISO 800

F 4; 1/200 sec; ISO 200

F 4; 1/200 sec; ISO 500

F 4; 1/200 sec; ISO 250

F 4; 1/200 sec; ISO 160

F 4; 1/200 sec; ISO 160

Tamron 70-210mm f/4 Di VC USD objektiivil on hinna-kvaliteedi suhe ülimalt hästi paigas. Temaga pildistamine ületas mu ootusi. Sellist täpsust, kiirust ja teravust koos stabilisaatoriga ei paku sarnases hinnaklaasis küll ükski teine objektiiv. Nii et kui väga lahtine ava ei ole eluküsimus, siis seda objektiivi ostes ei pea kindlasti pettuma.

Tamron 100-400mm f/4.5-6.3 Di VC USD

Tamronil on objektiive iga fookuskauguse katmiseks alates ülilainurgast kuni aukartustäratava 600 millimeetrini välja. Minu zoomimised on siiani 200 mm juures ära lõppenud ja pole osanud pikemast torust puudust tunda, aga kui kuulsin, et Tamronil on olemas 100-400 mm fookuskaugusega objektiiv, siis tekitas see küll suurt põnevust. Niisiis proovisingi selle supertele järgi ja tänases postituses temast juttu tulebki. Kasutasin seda Canon 5D mark III kaamera ees.

Tamron 100-400mm f/4.5-6.3 Di VC USD objektiivi on saadaval Canoni ja Nikoni keermele. Ta sobib kasutamiseks nii pool- kui täiskaadersensoriga kaamera ees. Objektiivi maksimaalne ava muutub erinevaid zoomivahemikke kasutades. 100 mm juures saab kasutada maksimaalselt lahtist ava 4,5. Edasi zoomides hakkab see aga automaatselt kokku tõmbama, nii et alates 135 millimeetrist on maksimaalne ava 5 ning alates 280 millimeetrist f 6,5.

Objektiivi optiliseks valemiks on 17 elementi 11 grupis, nende hulgas ka madala dispersiooniga elemendid, mis võitlevad kromaatilise aberratsiooni vastu. Ka vastu valgust pildistades tulid pildid kontrastsed ja ei tekkinud sisepeegeldustest tulenevaid helke.

Lähim teravustamiskaugus on 150 cm, nii et pildistatavale väga lähedale minna ei saa, kuid sellise objektiiviga ilmselt ei teki selleks ka erilist soovi, sest sisse suumides saad kõik ju endale niigi väga lähedale tuua. Autofookus töötas alati kiirelt ja täpselt.

Tamron 100-400mm f/4.5-6.3 Di VC USD on oma klassi kergeim ja kaalub 1135 grammi. Pikkus on objektiivil 199 mm ning ta on tolmu- ja niiskuskindel.

Tamron on kõigile oma uutele objektiividele sisse ehitanud värinastabilisaatori. Nii võimas zoomobjektiiv on väga värinatundlik, nii et stabilisaator on tema puhul lausa hädavajalik. Stabilisaator lubab kasutada kuni 4 stoppi pikemat säriaega. Pildiotsijast sisse vaadates oli 400 millimeetrini suumides pisemgi käevärin ikka väga tugevalt näha, aga stabilisaator teeb tõesti tõhusat tööd, nii et enamus pilte tulid teravad. Võtsin küll pildistama minnes iga kord igaks juhuks statiivi kaasa, kuid vaja ei läinud mul seda kunagi, sest Tamroni värinastabilisaator teeb käest pildistamise ka 400 millimeetrise fookuskauguse juures võimalikuks.

Värinastabilisaatoril on kolm režiimi - standardrežiim, vertikaalne stabiliseerimine (mõeldud spetsiaalselt liikuvate objektide pildistamiseks) ja kolmas režiim, mis seab lõppfoto esikohale ja pildiotsija eelvaadet ei stabiliseeri. Mina kasutasin põhiliselt esimest ja kolmandat režiimi ja mingit erinevust piltide kvaliteedis ei märganud - mõlemad tegid oma tööd võrdselt hästi.

Lisaks värinastabilisaatori nupule leiab korpuse pealt veel kaks lülitit. Ühest saab värinastabilisaatorit sisse-välja lülitada ja selle nupu keskmine asend töötab ka kui teravustamisvahemiku piiraja. Kui seade see "limit" asendisse, siis on objektiivi lähim teravustamiskaugus 7 meetrit ning objektiiv ei püüa lähemal olevatele objektidele teravustada. Kasulik omadus, kui pildistada näiteks läbi lehtede.

Korpuse peal on veel ka lukustusnupp, millega saab objektiivi 100mm asendisse fikseerida, et ta kaelas kandes pikalt välja ei vajuks.

Teravus on objektiivil hea. Ta ei ole küll päris nii erakordne kui Tamroni telede tippudel Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD ja Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2, aga eks nad kuuluvad ka päris erinevasse hinnaklassi, nii et väga kriitiline ma selles osas ei ole. Teravust ma näidispiltidele igatahes lisama ei pidanud, nii et võib rahul olla.

Sellise suumivahemikuga teleobjektiiv on põhiliselt mõeldud loodus- ja spordifotograafidele. Minul puudub paraku üks loodusfotograafile hädavajalik omadus, milleks on kannatlikkus ja olgugi, et ma seekord isegi läksin õue plaaniga mõni ilus linnuke pildile püüda, hakkas õige pea igav, sest ükski lind vabatahtlikult pildile tulla ei soovinud. Õnneks leidus piisavalt palju kauneid naisterahvaid, kes endast pilti saada tahtsid, nii et pildistasin sis hoopis neid.

Allpool ongi valik pilte, mille ma Tamron 100-400mm f/4.5-6.3 Di VC USD objektiiviga tegin:

 F 5; 1/200 sec; ISO 320

 F 5; 1/200 sec; ISO 320

 F 5,6; 1/200 sec; ISO 500

 F 5,6; 1/200 sec; ISO 250

 F 5,6; 1/200 sec; ISO 250

 F 5,6; 1/200 sec; ISO 250

 F 5; 1/200 sec; ISO 100

 F 5; 1/200 sec; ISO 100

 F 6,3; 1/200 sec; ISO 400

100-400 millimeetirt ei ole küll selline fookuskauguste vahemik, mida ma oma portreefotograafi töös igapäevaselt kasutaksin, kuid ometi olid need kaks nädalat, mis ma selle objektiivi seltsis veetsin, väga mõnusad. Tõesti huvitav oli nii võimsa zoomiga töötada. Photopointi rendis on see objektiiv kenasti olemas ka, nii et enne lõpliku ostuotsuse langetamist on võimalik katsetada, kuidas selline supersuum kaamera ees käitub.

Tamroni stabilisaatoriga teleobjektiivide võrdlus

Tamroni teleobjektiiv on minu fotokotti kuulunud kogu selle aja mil ma fotograafiaga tõsisemalt tegelenud olen. Üle viie aasta pildistasin Tamroni telede esimese mudeliga, millel stabilisaatorit ei ole. Selle aasta algusest kasutan stabilisaatoriga varustatud Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di USD objektiivi ning hiljuti sain ülevaate kirjutamise jaoks järgi proovida ka täiustatud Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 mudeli. Tänases postituses teengi juttu kahest viimasest - Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di USD ja tema edasiarendusest, ehk uue põlvkonna Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 teleobjektiivist.

Paari nädala jooksul pildistasin nendega kõrvuti ühtedes ja samades tingimustes ning kasutasin neid Canon 5D mark III kaamera ees.

Mõõtudelt on objektiivid päris sarnased ning selles osas suurt ümber harjumist ei olnud. Kaaluvahe on neil vaid 30 grammi, nii et käes kaaludes vahest aru ei saanud. Mõõtude ja üldiste andmete info sain Photopointi kodulehelt ja panen nad võrdluseks teineteise kõrvale:

Välimuselt saab objektiividel aga hõlpsalt vahet teha - uuel mudelil on külje peal märksa rohkem lüliteid. Minul igapäevaselt kasutuses oleval vanemal mudelil olen statiivikinnituse küljest ära võtnud, et objektiivi pisut kergemaks teha. Kuna ma statiivilt haruharva pildistan, siis ei ole põhjust seda lisaraskust püsivalt küljes hoida.

Kui vanal mudelil saab korpuse peal olevatest nuppudest vaid autofookust ja värinastabilisaatorit sisse-välja lülitada, siis uue objektiivi peal on neli nuppu:

Teravustamisvahemiku piiraja. (Saad valida, kas objektiiv otsib teravust terve vahemiku ulatuses, või 3m-lõpmatus.) Autofookuse sisse-välja lülitamine, stabilisaatori sisse-välja lülitamine ja stabilisaatori režiimide valimine.

Võimalik on valida kolme stabilisaatori režiimi vahel:

Standardrežiim – tasakaal stabiliseeritud foto ning pildiotsija pildi vahel.
Režiim kaks on spetsiaalselt liikuvate subjektide pildistamiseks (pakkudes ainult vertikaalset stabilisatsiooni.)
Režiim kolm seab lõppfoto esikohale ning pildiotsija eelvaadet ei stabiliseeri.

Tehnilised andmed pärinevad samuti Photopointi kodulehelt. (Klikka pildil, et näha suuremalt.)

Tamron on oma värinastabilisaatorit uuendanud ja kui vana objektiiv lubab kasutada kuni 4 stoppi pikemat säriaega, siis uue kasutusjuhendist loeb välja, et võid säri lausa 5 stoppi pikemaks venitada. Teleobjektiiviga pildistamisel on stabilisaator väga suureks abiks ja mõlemaga venitasin hämarates tingimustes julgelt säriaegu, mitte ei läinud ISO tõstmise teed ja pildid tulid ka käest pildistades teravad!

Vanal objektiivil on lähim teravustamiskaugus 130 cm ja uuel on seda vähendatud 95 sentimeetrini. Telega võib inimesele pildistades julgelt lähedale minna ja objektiiv ei moonuta nägusid laiemaks ega ninasid suuremaks. Mida lähemale portreteeritavale minna, seda enam fookusest väljas olevat tundub ka taust, nii et selle omaduse tõttu on uue objektiiviga võimalik saada veel udusema taustaga pilte.

Uue objektiiviga tuleb kaasa pehmendustega vutlar, mis on väga praktiline, sest suur teleobjektiiv ei pruugi väiksemasse fotokotti mahtuda. Ka kõige esimesel Tamroni teleobjektiivil oli vutlar olemas, nii et imelik, et kahe vahepeal olev mudel sellest ilma oli jäetud, sest tegu on minu meelest väga praktilise lisaga.

Autofookus toimib mõlemal kiiresti ja vaikselt. Ainus kord, kus autofookus kõhkles oli mõlema objektiiviga vastu tugevat valgust pildistamisel. Ja ka selles osas olid nad väga võrdsed, nii et uus ei andnud vastu valgust pildistamisel eelist.

Objektiivid on teravuselt ja pildikvaliteedilt väga tasavägised ja selle postituse juurde pilte lisades kontrollisin alati üle, milline pilt millise objektiiviga tehtud sai, sest niisama peale vaadates ei saanud ma küll vahest aru.

Järgnevalt näitangi mõningaid pilte, mida ma Tamroni teleobjektiividega tegin.

Uuega:

 F 2,8; 1/160 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/400 sec; ISO 100

 F 3,2; 1/200 sec; ISO 250

Vanaga:

 F4; 1/500 sec; ISO 100

 F 2,8; 1/250 sec; ISO 100

 F 2,8; 1/320 sec; ISO 100

Kui väga keskendunult uurida, siis on ebaterav ala neil pisut erinev. Vanal mudelil on fookusest väljas olev ala veidi kirjum, samas kui uus laseb tausta fookusest välja sujuvamalt. (Järgmistel piltidel saab vahest aru paremal all nurgas olevat ala vaadates, kus vana mudel jättis murule säbru ja uus tekitas sujuvama ja siidisema ebaterava ala.) Samas vahe on piisavalt väike, et kui spetsiaalselt erinevusi ei otsi, siis ega neid tähele ei pane.

Seadeid allolevate piltide tegemisel ei muutnud. Mõlemal pildil F 2,8; 1/160 sec; ISO 100.

Vana:

Uus:

Okste puhul on vahest vähem aru saada, aga kui hoolega uurida, siis vana objektiivi bokeh on pisut kirjum kui uuel. Mõlemal pildil seaded F 3,2; 1/200 sec; ISO 250.

Vana:

Uus:

Siin mõned ebaterava ala näited kõrvuti. Mõlemad pildistatud samade seadetega:

Tamroni stabilisaatoriga teleobjektiivid on mõlemad usaldusväärsed tööriistad, mis sobivad oma hea pildikvaliteedi ja töökindluse poolest väga hästi ka professionaalse fotograafi varustuse kotti.

Ma olen oma vana mudeliga väga rahul ja uus ei suutnud mind nii palju üllatada, et ma tunneksin vastupandamatut soovi vana kohe välja vahetama hakata. Samas kui ma praegu alles teleobjektiivi ostu kaaluksin, siis langeks valik ikka uue mudeli kasuks, sest tele leiab mul väga tihedat kasutust ja viimase mudeli kolm erinevat stabilisaatorirežiimi, pisut sujuvamad fookusest väljas alad  ning väiksem lähim teravustamiskaugus on omadused, mis mind uue objektiivi juures võlusid.

Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD

Sain Photopointist kaheks nädalaks kasutamiseks Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD objektiivi. Tegu on valgusjõulise ülilainurk-suumobjektiiviga, mis kuulub Tamroni SP perekonda. SP on lühend Super Performancest ja selle märgiga pärjab Tamron need objektiivid, mille üle ta ise erilist uhkust tunneb ning mis on oma omadustelt nii head, et peaksid vastama ka kõige kriitilisema fotograafi nõudmistele.

Selle objektiivi põhilised tõmbenumbrid on:

Lai fookuskaugus (15-30mm)
Väga valgusjõuline (läbiv ava f 2,8)
Värinastabilisaator (see teeb objektiivi oma klassis unikaalseks, sest teised tootjad ei ole lainurkobjektiividele stabilisaatorit sisse ehitanud.)


Tamron SP 15-30mm f/2.8 objektiive toodetakse Canoni, Nikoni ja Sony keermele ja ta sobib kasutamiseks nii pool- kui täiskaadersendoriga kaamera ees. Mina katsetasin seda koos Canon 5D mark III kaameraga.

Objektiivikork on suur ja ei käi külge klõpsuga nagu paljud teised, vaid selle saab lihtsalt objektiivi otsa lükata. Mulle meeldis selline kork isegi rohkem kui klõpsuga variant, sest püsis ilusti ees ka siis, kui ta kiirustades peale pandud sai. Kuna eesmine element on kumer, siis tavalisi filtreid selle objektiivi ette keerata ei anna ning filtrite kasutamiseks on vajalik juurde soetada lisaadapterid.

Objektiiv on päris suur ja toekas - kaalub 1100 g ning on 145 mm pikk.

Objektiivi külje peal on kaks nuppu - üks autofookuse ja teine värinastabilisaatori sisse lülitamiseks. Autofookus toimis alati väga kiiresti ja täpselt. Ka vastu valgust pildistamisel teravustas ta hetkega, ei viivitanud ega hakanud saagima.

Tamroni SP sarja objektiividel on ühiseks nimetajaks ilmastikukindlus ja ka Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD elab vihmas pildistamise üle. Optiliseks valemiks on tal 18 elementi 13 grupis, nende hulgas ka mitu madala dispersiooniga elementi, mis võitlevad kromaatilise aberratsiooni vastu. Elementidele on kantud vääristused, mis vähendavad sisepeegeldusi, kuid vastu päikest pildistades oli siiski sageli näha "päikesejänkusid" ja seda eriti olukordades, kus päike tuli sisse pildinurgast ja tabas eesmist elementi külje pealt. Otse päikesesse pildistades neid valguslaike nii palju ei tekkinud.

15 mm juures pildistades oli märgata tünnikujulist moonutust, kuid see on ülilainurga puhul tavaline. Kui on vaja, et majaseinad oleksid ideaalselt sirged, tuleb seda töötluse abil korrigeerida.

15-30 mm fookuskaugus on asendamatu kaaslane fotograafile, kes pildistab loodusvaateid, maastikke või arhitektuuri. Mina võtan fotoaparaadi ainult siis kätte, kui mõni inimene objektiivi ees on ja proovisin seda enda jaoks harjumatult laia nurka hoopis portreefotode pildistamiseks kasutada. Uus fookuskaugus paneb alati maailma teisiti vaatama, nii et hea võimalus rutiinist väljuda ja katsetada uusi võttenurki.

Täiskaadersensoriga kaamera ees on 15 mm fookuskaugus ikka väga lai ja linnas pildistades oli paras tegemine, et kaadri servadesse ei hakkaks mingid soovimatud objektid hiilima. Mul puudus varasem kogemus lainurkobjektiiviga pildistamisel ja päris naljakas oli, et läbi objektiivi vaadates mahtus kaadrisse rohkem maailma kui silmaga vaadates näha võis. Nii et pidevalt tuli jälgida kaadri servasid, et mingid koledad postid ja prügikastid ka peale ei jääks.

Lähim teravustamiskaugus on objektiivil 28 cm, kuid inimesele temaga väga lähedale minna ei maksa ei 15 aga 30 millimeetrise poolega. Mida laiema nurgaga objektiiv, seda rohkem kipub ta eenduvaid osi laiaks venitama. Nii et lähiportreedel muudab ta nina suuremaks ja see ei meeldi ju kellelegi. Mäletan, et kunagi oli teismeliste seas popp teha hästi madalalt võetud pilte, kus esiplaanil oli jalg. Toss venis siis ebaloomulikult suureks ja mingil põhjusel tundusid need pildid 15 aastat tagasi inimestele ägedad. Terve rate.ee oli selliseid fotosid täis. Ma loodan, et selline võttenurk lähiajal uuesti moodi ei tule, aga juhul, kui see siiski juhtub, siis 15-30mm lainurga moonutus annabki kohe eriti väljavenitatud moega "tossupilte".

Zoomirõngas on objektiivil kummise kattega, mugavalt lai ja töötab sujuvalt. Minul kippus käsi ikka kogu aeg automaatselt objektiivi lõpuni välja suumima, sest 30 mm tundus mulle palju omasem kui 15 mm. Nii on ka enamus näidispilte selles postituses pigem pikema otsa juures tehtud.

Selle objektiivi üks müügiargument on värinastabilisaator, aga kuna lainurkobjektiiv ei kuigi värinatundlik, siis minu jaoks ei ole see 15-30 mm objektiivi juures hädavajalik, sest suudan pildi stabilisaatoritagi teravana hoida. Stabilisaator teeb objektiivi ju raskemaks ja kallimaks, kuid nii laia nurga puhul ei anna väga suurt eelist. Stabilisaator lubab kasutada kuni 4 stoppi pikemat säriaega ja kombineerituna maksimaalselt lahtise avaga f 2,8, on Tamroni 15-30 mm objektiiv ülihea valik halbades valgustingimustes pildistamiseks.

Teravus oli objektiivil väga hea ja seda ka maksimaalselt lahtise avaga pildistades. Mitte ühelgi pildil ei tekkinud mul soovi töötlusega teravust juurde lisada.

Allpool ongi mõned pildid, mille ma Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD objektiiviga tegin:

 F 2,8; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/160 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/160 sec; ISO 160

 F 7,1; 1/320 sec; ISO 100

 F 2,8; 1/1250 sec; ISO 100

 F 2,8; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,2; 1/80 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/200 sec; ISO 160

 F 3,5; 1/160 sec; ISO 160

Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD on terava joonise ja kiire reageerimisega objektiiv, mis mõeldud siiski eelkõige maastike, interjööride ja arhitektuuri pildistamiseks. Minul oli temaga need kaks nädalat väga huvitav pildistada, sest uued ja harjumatud fookuskaugused panid maailma hoopis teisiti vaatama ja treenisid silma. Minu uue tehnika wishilisti ta aga ei sattunud, sest inimesi pildistades ei tunne ma ülilainurgast puudust. Pildikvaliteedi, teravuse ja mugava käsitlemise poolest jätkub mul tema kohta aga vaid kiidusõnu.