Tamroni stabilisaatoriga teleobjektiivide võrdlus

Tamroni teleobjektiiv on minu fotokotti kuulunud kogu selle aja mil ma fotograafiaga tõsisemalt tegelenud olen. Üle viie aasta pildistasin Tamroni telede esimese mudeliga, millel stabilisaatorit ei ole. Selle aasta algusest kasutan stabilisaatoriga varustatud Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di USD objektiivi ning hiljuti sain ülevaate kirjutamise jaoks järgi proovida ka täiustatud Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 mudeli. Tänases postituses teengi juttu kahest viimasest - Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di USD ja tema edasiarendusest, ehk uue põlvkonna Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 teleobjektiivist.

Paari nädala jooksul pildistasin nendega kõrvuti ühtedes ja samades tingimustes ning kasutasin neid Canon 5D mark III kaamera ees.

Mõõtudelt on objektiivid päris sarnased ning selles osas suurt ümber harjumist ei olnud. Kaaluvahe on neil vaid 30 grammi, nii et käes kaaludes vahest aru ei saanud. Mõõtude ja üldiste andmete info sain Photopointi kodulehelt ja panen nad võrdluseks teineteise kõrvale:

Välimuselt saab objektiividel aga hõlpsalt vahet teha - uuel mudelil on külje peal märksa rohkem lüliteid. Minul igapäevaselt kasutuses oleval vanemal mudelil olen statiivikinnituse küljest ära võtnud, et objektiivi pisut kergemaks teha. Kuna ma statiivilt haruharva pildistan, siis ei ole põhjust seda lisaraskust püsivalt küljes hoida.

Kui vanal mudelil saab korpuse peal olevatest nuppudest vaid autofookust ja värinastabilisaatorit sisse-välja lülitada, siis uue objektiivi peal on neli nuppu:

Teravustamisvahemiku piiraja. (Saad valida, kas objektiiv otsib teravust terve vahemiku ulatuses, või 3m-lõpmatus.) Autofookuse sisse-välja lülitamine, stabilisaatori sisse-välja lülitamine ja stabilisaatori režiimide valimine.

Võimalik on valida kolme stabilisaatori režiimi vahel:

Standardrežiim – tasakaal stabiliseeritud foto ning pildiotsija pildi vahel.
Režiim kaks on spetsiaalselt liikuvate subjektide pildistamiseks (pakkudes ainult vertikaalset stabilisatsiooni.)
Režiim kolm seab lõppfoto esikohale ning pildiotsija eelvaadet ei stabiliseeri.

Tehnilised andmed pärinevad samuti Photopointi kodulehelt. (Klikka pildil, et näha suuremalt.)

Tamron on oma värinastabilisaatorit uuendanud ja kui vana objektiiv lubab kasutada kuni 4 stoppi pikemat säriaega, siis uue kasutusjuhendist loeb välja, et võid säri lausa 5 stoppi pikemaks venitada. Teleobjektiiviga pildistamisel on stabilisaator väga suureks abiks ja mõlemaga venitasin hämarates tingimustes julgelt säriaegu, mitte ei läinud ISO tõstmise teed ja pildid tulid ka käest pildistades teravad!

Vanal objektiivil on lähim teravustamiskaugus 130 cm ja uuel on seda vähendatud 95 sentimeetrini. Telega võib inimesele pildistades julgelt lähedale minna ja objektiiv ei moonuta nägusid laiemaks ega ninasid suuremaks. Mida lähemale portreteeritavale minna, seda enam fookusest väljas olevat tundub ka taust, nii et selle omaduse tõttu on uue objektiiviga võimalik saada veel udusema taustaga pilte.

Uue objektiiviga tuleb kaasa pehmendustega vutlar, mis on väga praktiline, sest suur teleobjektiiv ei pruugi väiksemasse fotokotti mahtuda. Ka kõige esimesel Tamroni teleobjektiivil oli vutlar olemas, nii et imelik, et kahe vahepeal olev mudel sellest ilma oli jäetud, sest tegu on minu meelest väga praktilise lisaga.

Autofookus toimib mõlemal kiiresti ja vaikselt. Ainus kord, kus autofookus kõhkles oli mõlema objektiiviga vastu tugevat valgust pildistamisel. Ja ka selles osas olid nad väga võrdsed, nii et uus ei andnud vastu valgust pildistamisel eelist.

Objektiivid on teravuselt ja pildikvaliteedilt väga tasavägised ja selle postituse juurde pilte lisades kontrollisin alati üle, milline pilt millise objektiiviga tehtud sai, sest niisama peale vaadates ei saanud ma küll vahest aru.

Järgnevalt näitangi mõningaid pilte, mida ma Tamroni teleobjektiividega tegin.

Uuega:

 F 2,8; 1/160 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/400 sec; ISO 100

 F 3,2; 1/200 sec; ISO 250

Vanaga:

 F4; 1/500 sec; ISO 100

 F 2,8; 1/250 sec; ISO 100

 F 2,8; 1/320 sec; ISO 100

Kui väga keskendunult uurida, siis on ebaterav ala neil pisut erinev. Vanal mudelil on fookusest väljas olev ala veidi kirjum, samas kui uus laseb tausta fookusest välja sujuvamalt. (Järgmistel piltidel saab vahest aru paremal all nurgas olevat ala vaadates, kus vana mudel jättis murule säbru ja uus tekitas sujuvama ja siidisema ebaterava ala.) Samas vahe on piisavalt väike, et kui spetsiaalselt erinevusi ei otsi, siis ega neid tähele ei pane.

Seadeid allolevate piltide tegemisel ei muutnud. Mõlemal pildil F 2,8; 1/160 sec; ISO 100.

Vana:

Uus:

Okste puhul on vahest vähem aru saada, aga kui hoolega uurida, siis vana objektiivi bokeh on pisut kirjum kui uuel. Mõlemal pildil seaded F 3,2; 1/200 sec; ISO 250.

Vana:

Uus:

Siin mõned ebaterava ala näited kõrvuti. Mõlemad pildistatud samade seadetega:

Tamroni stabilisaatoriga teleobjektiivid on mõlemad usaldusväärsed tööriistad, mis sobivad oma hea pildikvaliteedi ja töökindluse poolest väga hästi ka professionaalse fotograafi varustuse kotti.

Ma olen oma vana mudeliga väga rahul ja uus ei suutnud mind nii palju üllatada, et ma tunneksin vastupandamatut soovi vana kohe välja vahetama hakata. Samas kui ma praegu alles teleobjektiivi ostu kaaluksin, siis langeks valik ikka uue mudeli kasuks, sest tele leiab mul väga tihedat kasutust ja viimase mudeli kolm erinevat stabilisaatorirežiimi, pisut sujuvamad fookusest väljas alad  ning väiksem lähim teravustamiskaugus on omadused, mis mind uue objektiivi juures võlusid.

Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD

Sain Photopointist kaheks nädalaks kasutamiseks Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD objektiivi. Tegu on valgusjõulise ülilainurk-suumobjektiiviga, mis kuulub Tamroni SP perekonda. SP on lühend Super Performancest ja selle märgiga pärjab Tamron need objektiivid, mille üle ta ise erilist uhkust tunneb ning mis on oma omadustelt nii head, et peaksid vastama ka kõige kriitilisema fotograafi nõudmistele.

Selle objektiivi põhilised tõmbenumbrid on:

Lai fookuskaugus (15-30mm)
Väga valgusjõuline (läbiv ava f 2,8)
Värinastabilisaator (see teeb objektiivi oma klassis unikaalseks, sest teised tootjad ei ole lainurkobjektiividele stabilisaatorit sisse ehitanud.)


Tamron SP 15-30mm f/2.8 objektiive toodetakse Canoni, Nikoni ja Sony keermele ja ta sobib kasutamiseks nii pool- kui täiskaadersendoriga kaamera ees. Mina katsetasin seda koos Canon 5D mark III kaameraga.

Objektiivikork on suur ja ei käi külge klõpsuga nagu paljud teised, vaid selle saab lihtsalt objektiivi otsa lükata. Mulle meeldis selline kork isegi rohkem kui klõpsuga variant, sest püsis ilusti ees ka siis, kui ta kiirustades peale pandud sai. Kuna eesmine element on kumer, siis tavalisi filtreid selle objektiivi ette keerata ei anna ning filtrite kasutamiseks on vajalik juurde soetada lisaadapterid.

Objektiiv on päris suur ja toekas - kaalub 1100 g ning on 145 mm pikk.

Objektiivi külje peal on kaks nuppu - üks autofookuse ja teine värinastabilisaatori sisse lülitamiseks. Autofookus toimis alati väga kiiresti ja täpselt. Ka vastu valgust pildistamisel teravustas ta hetkega, ei viivitanud ega hakanud saagima.

Tamroni SP sarja objektiividel on ühiseks nimetajaks ilmastikukindlus ja ka Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD elab vihmas pildistamise üle. Optiliseks valemiks on tal 18 elementi 13 grupis, nende hulgas ka mitu madala dispersiooniga elementi, mis võitlevad kromaatilise aberratsiooni vastu. Elementidele on kantud vääristused, mis vähendavad sisepeegeldusi, kuid vastu päikest pildistades oli siiski sageli näha "päikesejänkusid" ja seda eriti olukordades, kus päike tuli sisse pildinurgast ja tabas eesmist elementi külje pealt. Otse päikesesse pildistades neid valguslaike nii palju ei tekkinud.

15 mm juures pildistades oli märgata tünnikujulist moonutust, kuid see on ülilainurga puhul tavaline. Kui on vaja, et majaseinad oleksid ideaalselt sirged, tuleb seda töötluse abil korrigeerida.

15-30 mm fookuskaugus on asendamatu kaaslane fotograafile, kes pildistab loodusvaateid, maastikke või arhitektuuri. Mina võtan fotoaparaadi ainult siis kätte, kui mõni inimene objektiivi ees on ja proovisin seda enda jaoks harjumatult laia nurka hoopis portreefotode pildistamiseks kasutada. Uus fookuskaugus paneb alati maailma teisiti vaatama, nii et hea võimalus rutiinist väljuda ja katsetada uusi võttenurki.

Täiskaadersensoriga kaamera ees on 15 mm fookuskaugus ikka väga lai ja linnas pildistades oli paras tegemine, et kaadri servadesse ei hakkaks mingid soovimatud objektid hiilima. Mul puudus varasem kogemus lainurkobjektiiviga pildistamisel ja päris naljakas oli, et läbi objektiivi vaadates mahtus kaadrisse rohkem maailma kui silmaga vaadates näha võis. Nii et pidevalt tuli jälgida kaadri servasid, et mingid koledad postid ja prügikastid ka peale ei jääks.

Lähim teravustamiskaugus on objektiivil 28 cm, kuid inimesele temaga väga lähedale minna ei maksa ei 15 aga 30 millimeetrise poolega. Mida laiema nurgaga objektiiv, seda rohkem kipub ta eenduvaid osi laiaks venitama. Nii et lähiportreedel muudab ta nina suuremaks ja see ei meeldi ju kellelegi. Mäletan, et kunagi oli teismeliste seas popp teha hästi madalalt võetud pilte, kus esiplaanil oli jalg. Toss venis siis ebaloomulikult suureks ja mingil põhjusel tundusid need pildid 15 aastat tagasi inimestele ägedad. Terve rate.ee oli selliseid fotosid täis. Ma loodan, et selline võttenurk lähiajal uuesti moodi ei tule, aga juhul, kui see siiski juhtub, siis 15-30mm lainurga moonutus annabki kohe eriti väljavenitatud moega "tossupilte".

Zoomirõngas on objektiivil kummise kattega, mugavalt lai ja töötab sujuvalt. Minul kippus käsi ikka kogu aeg automaatselt objektiivi lõpuni välja suumima, sest 30 mm tundus mulle palju omasem kui 15 mm. Nii on ka enamus näidispilte selles postituses pigem pikema otsa juures tehtud.

Selle objektiivi üks müügiargument on värinastabilisaator, aga kuna lainurkobjektiiv ei kuigi värinatundlik, siis minu jaoks ei ole see 15-30 mm objektiivi juures hädavajalik, sest suudan pildi stabilisaatoritagi teravana hoida. Stabilisaator teeb objektiivi ju raskemaks ja kallimaks, kuid nii laia nurga puhul ei anna väga suurt eelist. Stabilisaator lubab kasutada kuni 4 stoppi pikemat säriaega ja kombineerituna maksimaalselt lahtise avaga f 2,8, on Tamroni 15-30 mm objektiiv ülihea valik halbades valgustingimustes pildistamiseks.

Teravus oli objektiivil väga hea ja seda ka maksimaalselt lahtise avaga pildistades. Mitte ühelgi pildil ei tekkinud mul soovi töötlusega teravust juurde lisada.

Allpool ongi mõned pildid, mille ma Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD objektiiviga tegin:

 F 2,8; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/160 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/160 sec; ISO 160

 F 7,1; 1/320 sec; ISO 100

 F 2,8; 1/1250 sec; ISO 100

 F 2,8; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,2; 1/80 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/200 sec; ISO 160

 F 3,5; 1/160 sec; ISO 160

Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD on terava joonise ja kiire reageerimisega objektiiv, mis mõeldud siiski eelkõige maastike, interjööride ja arhitektuuri pildistamiseks. Minul oli temaga need kaks nädalat väga huvitav pildistada, sest uued ja harjumatud fookuskaugused panid maailma hoopis teisiti vaatama ja treenisid silma. Minu uue tehnika wishilisti ta aga ei sattunud, sest inimesi pildistades ei tunne ma ülilainurgast puudust. Pildikvaliteedi, teravuse ja mugava käsitlemise poolest jätkub mul tema kohta aga vaid kiidusõnu.

Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2

Teleobjektiivid on minu suured lemmikud. Kui pildistan õues, siis on 70-200 mm fookuskaugusega objektiiv mul enamus aega kaamera ees. Sisse zoomides muudab ta tausta väga häguseks ja tõmbab selle otsekui kokku, nii et ei ole vaja üldse palju ilusat tausta, et kogu kaader ühtlaselt ära täita. Kui 70-200 millimeetrine objektiiv kaamera ees on, siis pildistamine lausa lendab käes, sest 70 mm juures saab teha täispikkuses portree, natuke sisse zoomides poolportree ning 200 mm juures lähivõtte. Olukordades, kus tuleb pildid ruttu purki saada, aitab teleobjektiiv töövoo tempokana hoida ja objektiive vahetamata  ning paigast liikumata saad vaid pisikesi muudatusi tehes väga eriilmelise seeria üles võtta.

Tamroni teleobjektiivid on olnud minu fotokoti püsiasukad alates sellest ajast kui ma fotokooli lõpetasin.  Tamroni esimene ilma stabilisaatorita 70-200 f2,8 objektiiv oli mu truuks kaaslaseks tervelt viis aastat ja olen temaga teinud mõned oma kõige lemmikumad pildid. Alles üsna hiljuti vahetasin ta stabilisaatoriga varustatud Tamroni  tele vastu välja ja olen selle otsusega väga rahul olnud. Aga Tamron ei puhka, vaid on ka seda parendanud ja välja andnud järgmise põlvkonna mudeli Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2. Sain selle kaheks nädalaks oma valdusesse ja tänases postituses räägingi oma muljetest.

Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiivi toodetakse Canoni ja Nikoni keermele ja mina katsetasin seda koos Canon 5D Mark III kaameraga. Uuel objektiivil on võetud kasutusele uuendatud autofookuse mootor, arendatud edasi stabilisaatorit ning parendatud optilist disaini. Objektiiv sobib kasutamiseks nii pool- kui täiskaadersensoritega kaamera ees. Ta on tolmu- ja ilmastikukindel ning eesmine element on varustatud mustust tõrjuva vääristusega.

Objektiivi sisemus on täielikult muutunud. Uus disain parandab pildikvaliteeti ja bokeh efekti. Tema optiliseks valemiks on 23 elementi 17 grupis. Nende 23 elemendi seas on ka XLD (eriti madala dispersiooniga) ning LD (madala dispersiooniga) klaaselemendid, mis vähendavad oluliselt kromaatilist aberratsiooni ning tagavad kõrge lahutusvõime ka kaadri äärealadel. Klaasidele on kantud erinevad vääristused, et hoida pilt selge ja puhtana ning eemaldada peegeldused elementide pinnalt.

Lähimat teravustamiskaugust on vähendatud 95 sentimeetrini (eelkäijal oli see 120 cm.) Suuruselt ja kaalult on ta vana mudeliga päris sarnane, (kaalub 1500g) nii et kui plaanid vana mudelit uue vastu vahetada, siis mõõtudelt ja kaalult ei ole mingit ümber harjumist.

Objektiivil on pidev käsitsi teravustamise funktsioon, mis võimaldab vajadusel objektiivi tööd kontrollida, kuid minul ei läinud seda kordagi tarvis. Autofookus töötas alati laitmatult, teravustades kiiresti ja vaikselt. Ei mingit saagimist ega viivitamist.

Korpus on tugev ja usaldusväärne. Zoomirõngas lai ning sujuvalt liikuv. Kõik oli mugavalt käe järgi.

Korpuse peal on neli nuppu: Teravustamisvahemiku piiraja. (Saad valida, kas objektiiv otsib teravust terve vahemiku ulatuses, või 3m-lõpmatus.) Autofookuse sisse-välja lülitamine, stabilisaatori sisse-välja lülitamine ja stabilisaatori režiimide valimine.

Võimalik on valida kolme stabilisaatori režiimi vahel:

Standardrežiim – tasakaal stabiliseeritud foto ning pildiotsija pildi vahel.
Režiim kaks on spetsiaalselt liikuvate subjektide pildistamiseks (pakkudes ainult vertikaalset stabilisatsiooni.)
Režiim kolm seab lõppfoto esikohale ning pildiotsija eelvaadet ei stabiliseeri.

Mina pildistasin sõnakuulelikke modelle, kes kenasti paigal püsisid ja hoidsin stabilisaatorit enamasti 1. või 3. režiimi peal. Režiime vahetades ma mingit vahet ei märganud ja nii ühe kui teise režiimiga tulid pildid võrdselt teravad.

Tamroni stabilisaator teeb käest pildistamise lihtsaks ja lubab kasutada kuni 5 stoppi pikemat säriaega. Enamasti olen pikkade säridega pildistamisel ise ka ettevaatlik - ei jutusta päästikule vajutamise ajal ja sageli isegi ei hinga, aga uue Tamroni telega sai vabalt ja lõbusalt pildistada ning minu liikumisest ja käe värisemisest tingitud udusust piltidel praktiliselt ei olnud. Mitte kordagi ei tundnud ma, et teeks igaks juhuks veel paar klõpsu, sest muidu äkki ei saa teravat pilti kätte. Haruharva sattus sekka mõni udune kaader ja enamasti juhtus see modelli liigutamise tõttu. Nii et stabilisaator on väga suureks abiks!

Objektiiv on terav. Tõesti rõõmustavalt terav ja seda ka täiesti lahtise avaga. Mingeid häirivaid moonutusi ma piltidelt ei leidnud. Täiesti lahtise avaga pildistades oli äärtes näha veidi vinjetti, aga mind see ei häiri, sest sageli lisan ma fototöötlusega ise hoopis vinjetti juurde, et portreteeritav pildil eriti hästi esile tõuseks.

SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiiv ühildub Tamroni TC-X14 ning TC-X20 telekonverteritega, tehes objektiivist 96–280 mm või 140–400 mm teleobjektiivi. Konverteriga ei õnnestunud mul seekord objektiivi katsetada, aga kunagi tulevikus tahaksin seda küll proovida. 400 millimeetrine fookuskaugus kõlab aukartustäratavalt.

Allpool mõned pildid, mille ma Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiiviga tegin:

 F 2,8; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,2; 1/160 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/200 sec; ISO 125

 F 3,5; 1/160 sec; ISO 125

 F 4; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,2; 1/160 sec; ISO 100

 F 3,2; 1/200 sec; ISO 250

 F 2,8; 1/250 sec; ISO 125

Uus Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 on üks parimaid objektiive, millega ma pildistanud olen. Julgen seda väga soojalt soovitada ka professionaalsele fotograafile, sest tema töökindlus ei vea alt üheski olukorras. Terav, kiire, täpne ja imeilusa bokehga objektiiv. Minu südame võitis ta igatahes juba esimesest klõpsust.

Ülevaate kirjutamise hetkel maksab Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 Photopointi kauplustes 1549 eurot.

 

Fookuskaugus

Mäletan selgelt, kui keeruline oli esimese peegelkaamera ja objektiivi valimine. Pikk rida numbreid ja arve objektiivi nimes tundus nagu mingi salakiri. Mida ma tahan? Kas fookuskaugust 35mm või 70-200mm? Kas parem on valida objektiiv, mille nimes on f 1,8, või hoopis f 3,5- 5,6? Nüüd, kui olen endale selle salakirja lahti dešifreerinud, saan teile puust ette ja punaseks teha, mida need numbrid tähendavad. Selles postituses näitangi samas kohas erinevatel fookuskaugustel tehtud fotodega ette, kuidas fookuskaugus pilti mõjutab, et oleks lihtsam selgusele jõuda, milline objektiiv soovitud kaadri püüdmiseks fotokotis olema peab.

Fookuskaugus määrab ära vaatevälja laiuse. Mida väiksem fookuskaugus, seda rohkem maailma mahub kaadrisse, mida suurem fookuskaugus, seda kitsamaks vaateväli muutub.

Pildistasin kaameraga  Canon 1D mark IV ja kasutasin objektiive Tamron 24-70mm f/2.8 ja Tamron 70-200mm f/2.8 .

Kõik näidispildid tegin avaga 2,8 ja muutused, mis pildil toimuvad, ongi tingitud erineva fookuskauguse kasutamisest.

Esimese katse tegemisel ei liikunud paigast ei mina ega modell. Modell seisis minust umbes 10 meetri kaugusel. Erinevaid fookuskaugusi kasutades tulid pildid välja sellised:

Fookuskaugus 24 mm:

Fookuskaugus 50 mm:

Fookuskaugus 70 mm:

Fookuskaugus 200 mm:

Nii mina kui modell seisime kogu aeg täpselt samal kohal ja fookuskaugusega 24 mm  jäi pildile nii metsa kui taevast ning puud taustal olid päris teravad. 200 mm juures ei saanud samalt kaugusel pildile rohkem kui pool modelli ja taustal olevad puud on tugevalt fookusest väljas.

Järgmisel katsel seisis modell paigal ja mina proovisin teha erinevatel fookuskaugustel pilti nii, et ta täidaks ära terve kaadri. 200 millimeetrise fookuskaugusega olin modellist umbes 10 meetri kaugusel ja 24 millimeetriga pildistades pidin liikuma päris lähedale, et saada sarnane poolportree. Jällegi kasutasin kõikidel piltidel ava 2,8 ja see, et taust igal pildil nii erinev on, tuleb fookuskauguse muutumisest.

Fookuskaugus 24 mm:

Fookuskaugus 50 mm: 

Fookuskaugus 70 mm:

Fookuskaugus 200 mm:

Inimesi pildistades tuleb silmas pidada ka seda, et lainurkobjektiiviga lähedalt pildistades venitab objektiiv modelli laiemaks ja see ei ole just kuigi kaunistav. Nii et 24 millimeetrine objektiiv ei ole lähiportreede jaoks hea valik, sest hakkab nägusid moonutama. 50, 70 ja 200 mm aga sobivad kõik kenasti portreede pildistamiseks.

Nagu eelmistelt piltidelt aimata võis, ei muutu taust erinevatel fookuskaugustel mitte ainult laiemaks ja kitsamaks, vaid fookuskaugus mõjutab ka seda, kui udune või terav ta pildil paistab. Järgmistel piltidel olid asjad laual kogu aeg sama koha peal ja kõigi piltide tegemisel kasutasin ava 2,8. Taust muutub aga oluliselt:

200 millimeetriga pildistades täidab lõhnaõlipudeli taga olev oks ära terve kaadri ja on päris fookusest väljas. Veelgi kaugemal asuv tuba on täiesti udune ja silm ei erista seal olevaid objekte:

50 millimeetriga pildistades hakkab oks selgemaks muutuma ja eristab juba ka taustal olevat akent ja mööblit:

24 mm fookuskaugus reedab kõik, mis eelmistel piltidel kaadri taha jäi:

Loodan, et sain nende näidispiltide abil fookuskauguse teema lihtsaks ja arusaadavaks teha. On see ju üks olulisimaid näitajaid, mida objektiivi ostes vaatama peab ja fookuskaugusest aru saades oskad endale just oma vajadustele sobiva tööriista valida.