Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2

Teleobjektiivid on minu suured lemmikud. Kui pildistan õues, siis on 70-200 mm fookuskaugusega objektiiv mul enamus aega kaamera ees. Sisse zoomides muudab ta tausta väga häguseks ja tõmbab selle otsekui kokku, nii et ei ole vaja üldse palju ilusat tausta, et kogu kaader ühtlaselt ära täita. Kui 70-200 millimeetrine objektiiv kaamera ees on, siis pildistamine lausa lendab käes, sest 70 mm juures saab teha täispikkuses portree, natuke sisse zoomides poolportree ning 200 mm juures lähivõtte. Olukordades, kus tuleb pildid ruttu purki saada, aitab teleobjektiiv töövoo tempokana hoida ja objektiive vahetamata  ning paigast liikumata saad vaid pisikesi muudatusi tehes väga eriilmelise seeria üles võtta.

Tamroni teleobjektiivid on olnud minu fotokoti püsiasukad alates sellest ajast kui ma fotokooli lõpetasin.  Tamroni esimene ilma stabilisaatorita 70-200 f2,8 objektiiv oli mu truuks kaaslaseks tervelt viis aastat ja olen temaga teinud mõned oma kõige lemmikumad pildid. Alles üsna hiljuti vahetasin ta stabilisaatoriga varustatud Tamroni  tele vastu välja ja olen selle otsusega väga rahul olnud. Aga Tamron ei puhka, vaid on ka seda parendanud ja välja andnud järgmise põlvkonna mudeli Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2. Sain selle kaheks nädalaks oma valdusesse ja tänases postituses räägingi oma muljetest.

Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiivi toodetakse Canoni ja Nikoni keermele ja mina katsetasin seda koos Canon 5D Mark III kaameraga. Uuel objektiivil on võetud kasutusele uuendatud autofookuse mootor, arendatud edasi stabilisaatorit ning parendatud optilist disaini. Objektiiv sobib kasutamiseks nii pool- kui täiskaadersensoritega kaamera ees. Ta on tolmu- ja ilmastikukindel ning eesmine element on varustatud mustust tõrjuva vääristusega.

Objektiivi sisemus on täielikult muutunud. Uus disain parandab pildikvaliteeti ja bokeh efekti. Tema optiliseks valemiks on 23 elementi 17 grupis. Nende 23 elemendi seas on ka XLD (eriti madala dispersiooniga) ning LD (madala dispersiooniga) klaaselemendid, mis vähendavad oluliselt kromaatilist aberratsiooni ning tagavad kõrge lahutusvõime ka kaadri äärealadel. Klaasidele on kantud erinevad vääristused, et hoida pilt selge ja puhtana ning eemaldada peegeldused elementide pinnalt.

Lähimat teravustamiskaugust on vähendatud 95 sentimeetrini (eelkäijal oli see 120 cm.) Suuruselt ja kaalult on ta vana mudeliga päris sarnane, (kaalub 1500g) nii et kui plaanid vana mudelit uue vastu vahetada, siis mõõtudelt ja kaalult ei ole mingit ümber harjumist.

Objektiivil on pidev käsitsi teravustamise funktsioon, mis võimaldab vajadusel objektiivi tööd kontrollida, kuid minul ei läinud seda kordagi tarvis. Autofookus töötas alati laitmatult, teravustades kiiresti ja vaikselt. Ei mingit saagimist ega viivitamist.

Korpus on tugev ja usaldusväärne. Zoomirõngas lai ning sujuvalt liikuv. Kõik oli mugavalt käe järgi.

Korpuse peal on neli nuppu: Teravustamisvahemiku piiraja. (Saad valida, kas objektiiv otsib teravust terve vahemiku ulatuses, või 3m-lõpmatus.) Autofookuse sisse-välja lülitamine, stabilisaatori sisse-välja lülitamine ja stabilisaatori režiimide valimine.

Võimalik on valida kolme stabilisaatori režiimi vahel:

Standardrežiim – tasakaal stabiliseeritud foto ning pildiotsija pildi vahel.
Režiim kaks on spetsiaalselt liikuvate subjektide pildistamiseks (pakkudes ainult vertikaalset stabilisatsiooni.)
Režiim kolm seab lõppfoto esikohale ning pildiotsija eelvaadet ei stabiliseeri.

Mina pildistasin sõnakuulelikke modelle, kes kenasti paigal püsisid ja hoidsin stabilisaatorit enamasti 1. või 3. režiimi peal. Režiime vahetades ma mingit vahet ei märganud ja nii ühe kui teise režiimiga tulid pildid võrdselt teravad.

Tamroni stabilisaator teeb käest pildistamise lihtsaks ja lubab kasutada kuni 5 stoppi pikemat säriaega. Enamasti olen pikkade säridega pildistamisel ise ka ettevaatlik - ei jutusta päästikule vajutamise ajal ja sageli isegi ei hinga, aga uue Tamroni telega sai vabalt ja lõbusalt pildistada ning minu liikumisest ja käe värisemisest tingitud udusust piltidel praktiliselt ei olnud. Mitte kordagi ei tundnud ma, et teeks igaks juhuks veel paar klõpsu, sest muidu äkki ei saa teravat pilti kätte. Haruharva sattus sekka mõni udune kaader ja enamasti juhtus see modelli liigutamise tõttu. Nii et stabilisaator on väga suureks abiks!

Objektiiv on terav. Tõesti rõõmustavalt terav ja seda ka täiesti lahtise avaga. Mingeid häirivaid moonutusi ma piltidelt ei leidnud. Täiesti lahtise avaga pildistades oli äärtes näha veidi vinjetti, aga mind see ei häiri, sest sageli lisan ma fototöötlusega ise hoopis vinjetti juurde, et portreteeritav pildil eriti hästi esile tõuseks.

SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiiv ühildub Tamroni TC-X14 ning TC-X20 telekonverteritega, tehes objektiivist 96–280 mm või 140–400 mm teleobjektiivi. Konverteriga ei õnnestunud mul seekord objektiivi katsetada, aga kunagi tulevikus tahaksin seda küll proovida. 400 millimeetrine fookuskaugus kõlab aukartustäratavalt.

Allpool mõned pildid, mille ma Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiiviga tegin:

 F 2,8; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,2; 1/160 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/200 sec; ISO 125

 F 3,5; 1/160 sec; ISO 125

 F 4; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,2; 1/160 sec; ISO 100

 F 3,2; 1/200 sec; ISO 250

 F 2,8; 1/250 sec; ISO 125

Uus Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 on üks parimaid objektiive, millega ma pildistanud olen. Julgen seda väga soojalt soovitada ka professionaalsele fotograafile, sest tema töökindlus ei vea alt üheski olukorras. Terav, kiire, täpne ja imeilusa bokehga objektiiv. Minu südame võitis ta igatahes juba esimesest klõpsust.

Ülevaate kirjutamise hetkel maksab Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 Photopointi kauplustes 1549 eurot.