Tamron 70-200mm f/2.8 VC

Tamroni 70-200mm f/2.8 VC on valgusjõuline telesuum, mis on varustatud pildistabilisaatoriga. Neid on saadaval Canonile, Nikonile ja Sonyle. Kasutasin Canoni mudelit ja testisin seda Canon 1D mark IV kaamera ees.

Kasutan muidu Tamroni vanemat 70-200mm f/2,8 mudelit ja seetõttu oli väga põnev tema mantlipärijat katsetada.

Tamron 70-200 f/2,8 VC on toekas, hea ehituskvaliteediga ja ilmastikukindel. Koos statiivikinnitusega kaalub ta 1470 grammi (raskem kui eelkäija, mille kaaluks on 1330 g)

Statiivikinnituse jala ja objektiivi vahele jääb vähe ruumi ja manuaalfookust kasutades hakkas see mõnikord segama, takistades fokuseerimisrõnga keeramist. Statiivikinnitus on eemaldatav.

Objektiivi mõõdud on 85,8 × 196,7 mm (Vana mudel: 89,5 × 194,3 mm), ehk siis kompaktsemate mõõtmetega kui vana.

Objektiiv sobib nii täis- kui cropkaaderkaamera ette.

Objektiiviga kaasa tuli pikk lillekujulne varjuk, objektiivikork, kasutusjuhend ning fototöötluskarkvara Silkypix Developer Studio kasutamislitsents. Kahjuks ei ole tal kaasas kotti, mis vanemal mudelil komplekti kuulus ja milles on objektiivi mugav ja turvaline transportida, kui ta fotokotti ei mahu.

Kes on harjunud Canoni optikaga, sel läheb suumiga kohanemiseks veidi aega, sest Tamronil on kõik tagurpidi - sisse-välja suumimise suund on neil vastupidine ja suumirõngas on objektiivi välimise otsa pool, mitte kaamera pool.

See, et suumirõngas on pikal objektiivil esiläätse pool, on minu meelest pluss, sest nõnda on kaamerat väga hea stabiilsena hoida.

Objektiivi peal on lülitid, millest saab värinastabilisaatorit sisse-välja lülitada ja valida automaatse või manuaalse teravustamise funktsiooni. Manuaalsele teravustamisele saab aga üle minna ka siis, kui lüliti on seatud AF asendisse - selleks tuleb vaid teravustamisrõngast keerata ja saabki kohe käsitsi fokuseerida. Olukordades, kus AF alt veab, on selline kiire võimalus kindlasti abiks. Autofookus on sellel objektiivil hea, täpne ja hämmastavalt vaikne.

Isegi hämaras või vastu valgust pildistamisel ei jahtinud objektiiv fookust, vaid teravustas kiiresti. Proovisin teravustada siledale pinnale, et kuulata, kas kostub mõnele teisele torule omast mürinat, mida segaduses AF teeb, aga kuulda oli vaid vaikne sahin.

Lähim  teravustamiskaugus on 1,3 m. Kuna vanal mudelil on see 0,95 m, siis testimise alguses tabasin end pidevalt objektile liiga lähedalt.

Teravustamisel ja suumimisel objektiiv ei pikene. Esilääts ei pöörle, nii et soovi korral saab kasutada igasuguseid filtreid. (Filtrikeere on 77 mm.)

Stabilisaatorit olen kõigil testitud Tamronitel kiitnud ja ka sel objektiivil on see tasemel, lubades kasutada kuni 4 stoppi pikemat säriaega. Objektiiv sobib seetõttu hästi ka filmimiseks.

Ka pilditeravus on parem kui eelkäijal. Objektiiv sobib väga hästi lahtise avaga portreede pildistamiseks - terav sealt, kust olema peab, aga ülejäänu hajub meeldivalt pehmeks.

Mingeid moonutusi ma piltidelt ei leidnud, samuti ei esinenud kromaatilist aberratsiooni. Ainus mure oli lahtise ava piltidel olev küllaltki tugev vinjett. Ava kinni keerates see kadus.

Näidispildid:

F 2,8; 1/80 sec; ISO 320; 76 mm

F 2,8, 1/60 sec; ISO 500; 74 mm

F 2,8, 1/60 sec; ISO 500; 100 mm

F 2,8; 1/80 sec; ISO 400; 113 mm

F 2,8; 1/60 sec; ISO 250; 70 mm

F 2,8; 1/125 sec; ISO 160; 70 mm

F 2,8; 1/125 sec; ISO 320; 70 mm

F 5,6; 1/5000 sec; ISO 640; 74 mm

Kokkuvõtteks:

Objektiivi plussid: tugev ehitus, ilmastikukindel, suurepäraselt toimiv värinastabilisaator, hea pilditeravus, vaikne ja kiire teravustamine.

Miinused: maksimaalselt lahtise ava juures vinjett, kaalult raske, hinna poolest küllaltki kallis.