Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD

Sain Photopointist kaheks nädalaks kasutamiseks Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD objektiivi. Tegu on valgusjõulise ülilainurk-suumobjektiiviga, mis kuulub Tamroni SP perekonda. SP on lühend Super Performancest ja selle märgiga pärjab Tamron need objektiivid, mille üle ta ise erilist uhkust tunneb ning mis on oma omadustelt nii head, et peaksid vastama ka kõige kriitilisema fotograafi nõudmistele.

Selle objektiivi põhilised tõmbenumbrid on:

Lai fookuskaugus (15-30mm)
Väga valgusjõuline (läbiv ava f 2,8)
Värinastabilisaator (see teeb objektiivi oma klassis unikaalseks, sest teised tootjad ei ole lainurkobjektiividele stabilisaatorit sisse ehitanud.)


Tamron SP 15-30mm f/2.8 objektiive toodetakse Canoni, Nikoni ja Sony keermele ja ta sobib kasutamiseks nii pool- kui täiskaadersendoriga kaamera ees. Mina katsetasin seda koos Canon 5D mark III kaameraga.

Objektiivikork on suur ja ei käi külge klõpsuga nagu paljud teised, vaid selle saab lihtsalt objektiivi otsa lükata. Mulle meeldis selline kork isegi rohkem kui klõpsuga variant, sest püsis ilusti ees ka siis, kui ta kiirustades peale pandud sai. Kuna eesmine element on kumer, siis tavalisi filtreid selle objektiivi ette keerata ei anna ning filtrite kasutamiseks on vajalik juurde soetada lisaadapterid.

Objektiiv on päris suur ja toekas - kaalub 1100 g ning on 145 mm pikk.

Objektiivi külje peal on kaks nuppu - üks autofookuse ja teine värinastabilisaatori sisse lülitamiseks. Autofookus toimis alati väga kiiresti ja täpselt. Ka vastu valgust pildistamisel teravustas ta hetkega, ei viivitanud ega hakanud saagima.

Tamroni SP sarja objektiividel on ühiseks nimetajaks ilmastikukindlus ja ka Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD elab vihmas pildistamise üle. Optiliseks valemiks on tal 18 elementi 13 grupis, nende hulgas ka mitu madala dispersiooniga elementi, mis võitlevad kromaatilise aberratsiooni vastu. Elementidele on kantud vääristused, mis vähendavad sisepeegeldusi, kuid vastu päikest pildistades oli siiski sageli näha "päikesejänkusid" ja seda eriti olukordades, kus päike tuli sisse pildinurgast ja tabas eesmist elementi külje pealt. Otse päikesesse pildistades neid valguslaike nii palju ei tekkinud.

15 mm juures pildistades oli märgata tünnikujulist moonutust, kuid see on ülilainurga puhul tavaline. Kui on vaja, et majaseinad oleksid ideaalselt sirged, tuleb seda töötluse abil korrigeerida.

15-30 mm fookuskaugus on asendamatu kaaslane fotograafile, kes pildistab loodusvaateid, maastikke või arhitektuuri. Mina võtan fotoaparaadi ainult siis kätte, kui mõni inimene objektiivi ees on ja proovisin seda enda jaoks harjumatult laia nurka hoopis portreefotode pildistamiseks kasutada. Uus fookuskaugus paneb alati maailma teisiti vaatama, nii et hea võimalus rutiinist väljuda ja katsetada uusi võttenurki.

Täiskaadersensoriga kaamera ees on 15 mm fookuskaugus ikka väga lai ja linnas pildistades oli paras tegemine, et kaadri servadesse ei hakkaks mingid soovimatud objektid hiilima. Mul puudus varasem kogemus lainurkobjektiiviga pildistamisel ja päris naljakas oli, et läbi objektiivi vaadates mahtus kaadrisse rohkem maailma kui silmaga vaadates näha võis. Nii et pidevalt tuli jälgida kaadri servasid, et mingid koledad postid ja prügikastid ka peale ei jääks.

Lähim teravustamiskaugus on objektiivil 28 cm, kuid inimesele temaga väga lähedale minna ei maksa ei 15 aga 30 millimeetrise poolega. Mida laiema nurgaga objektiiv, seda rohkem kipub ta eenduvaid osi laiaks venitama. Nii et lähiportreedel muudab ta nina suuremaks ja see ei meeldi ju kellelegi. Mäletan, et kunagi oli teismeliste seas popp teha hästi madalalt võetud pilte, kus esiplaanil oli jalg. Toss venis siis ebaloomulikult suureks ja mingil põhjusel tundusid need pildid 15 aastat tagasi inimestele ägedad. Terve rate.ee oli selliseid fotosid täis. Ma loodan, et selline võttenurk lähiajal uuesti moodi ei tule, aga juhul, kui see siiski juhtub, siis 15-30mm lainurga moonutus annabki kohe eriti väljavenitatud moega "tossupilte".

Zoomirõngas on objektiivil kummise kattega, mugavalt lai ja töötab sujuvalt. Minul kippus käsi ikka kogu aeg automaatselt objektiivi lõpuni välja suumima, sest 30 mm tundus mulle palju omasem kui 15 mm. Nii on ka enamus näidispilte selles postituses pigem pikema otsa juures tehtud.

Selle objektiivi üks müügiargument on värinastabilisaator, aga kuna lainurkobjektiiv ei kuigi värinatundlik, siis minu jaoks ei ole see 15-30 mm objektiivi juures hädavajalik, sest suudan pildi stabilisaatoritagi teravana hoida. Stabilisaator teeb objektiivi ju raskemaks ja kallimaks, kuid nii laia nurga puhul ei anna väga suurt eelist. Stabilisaator lubab kasutada kuni 4 stoppi pikemat säriaega ja kombineerituna maksimaalselt lahtise avaga f 2,8, on Tamroni 15-30 mm objektiiv ülihea valik halbades valgustingimustes pildistamiseks.

Teravus oli objektiivil väga hea ja seda ka maksimaalselt lahtise avaga pildistades. Mitte ühelgi pildil ei tekkinud mul soovi töötlusega teravust juurde lisada.

Allpool ongi mõned pildid, mille ma Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD objektiiviga tegin:

 F 2,8; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/160 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/160 sec; ISO 160

 F 7,1; 1/320 sec; ISO 100

 F 2,8; 1/1250 sec; ISO 100

 F 2,8; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,2; 1/80 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/200 sec; ISO 160

 F 3,5; 1/160 sec; ISO 160

Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD on terava joonise ja kiire reageerimisega objektiiv, mis mõeldud siiski eelkõige maastike, interjööride ja arhitektuuri pildistamiseks. Minul oli temaga need kaks nädalat väga huvitav pildistada, sest uued ja harjumatud fookuskaugused panid maailma hoopis teisiti vaatama ja treenisid silma. Minu uue tehnika wishilisti ta aga ei sattunud, sest inimesi pildistades ei tunne ma ülilainurgast puudust. Pildikvaliteedi, teravuse ja mugava käsitlemise poolest jätkub mul tema kohta aga vaid kiidusõnu.

Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2

Teleobjektiivid on minu suured lemmikud. Kui pildistan õues, siis on 70-200 mm fookuskaugusega objektiiv mul enamus aega kaamera ees. Sisse zoomides muudab ta tausta väga häguseks ja tõmbab selle otsekui kokku, nii et ei ole vaja üldse palju ilusat tausta, et kogu kaader ühtlaselt ära täita. Kui 70-200 millimeetrine objektiiv kaamera ees on, siis pildistamine lausa lendab käes, sest 70 mm juures saab teha täispikkuses portree, natuke sisse zoomides poolportree ning 200 mm juures lähivõtte. Olukordades, kus tuleb pildid ruttu purki saada, aitab teleobjektiiv töövoo tempokana hoida ja objektiive vahetamata  ning paigast liikumata saad vaid pisikesi muudatusi tehes väga eriilmelise seeria üles võtta.

Tamroni teleobjektiivid on olnud minu fotokoti püsiasukad alates sellest ajast kui ma fotokooli lõpetasin.  Tamroni esimene ilma stabilisaatorita 70-200 f2,8 objektiiv oli mu truuks kaaslaseks tervelt viis aastat ja olen temaga teinud mõned oma kõige lemmikumad pildid. Alles üsna hiljuti vahetasin ta stabilisaatoriga varustatud Tamroni  tele vastu välja ja olen selle otsusega väga rahul olnud. Aga Tamron ei puhka, vaid on ka seda parendanud ja välja andnud järgmise põlvkonna mudeli Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2. Sain selle kaheks nädalaks oma valdusesse ja tänases postituses räägingi oma muljetest.

Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiivi toodetakse Canoni ja Nikoni keermele ja mina katsetasin seda koos Canon 5D Mark III kaameraga. Uuel objektiivil on võetud kasutusele uuendatud autofookuse mootor, arendatud edasi stabilisaatorit ning parendatud optilist disaini. Objektiiv sobib kasutamiseks nii pool- kui täiskaadersensoritega kaamera ees. Ta on tolmu- ja ilmastikukindel ning eesmine element on varustatud mustust tõrjuva vääristusega.

Objektiivi sisemus on täielikult muutunud. Uus disain parandab pildikvaliteeti ja bokeh efekti. Tema optiliseks valemiks on 23 elementi 17 grupis. Nende 23 elemendi seas on ka XLD (eriti madala dispersiooniga) ning LD (madala dispersiooniga) klaaselemendid, mis vähendavad oluliselt kromaatilist aberratsiooni ning tagavad kõrge lahutusvõime ka kaadri äärealadel. Klaasidele on kantud erinevad vääristused, et hoida pilt selge ja puhtana ning eemaldada peegeldused elementide pinnalt.

Lähimat teravustamiskaugust on vähendatud 95 sentimeetrini (eelkäijal oli see 120 cm.) Suuruselt ja kaalult on ta vana mudeliga päris sarnane, (kaalub 1500g) nii et kui plaanid vana mudelit uue vastu vahetada, siis mõõtudelt ja kaalult ei ole mingit ümber harjumist.

Objektiivil on pidev käsitsi teravustamise funktsioon, mis võimaldab vajadusel objektiivi tööd kontrollida, kuid minul ei läinud seda kordagi tarvis. Autofookus töötas alati laitmatult, teravustades kiiresti ja vaikselt. Ei mingit saagimist ega viivitamist.

Korpus on tugev ja usaldusväärne. Zoomirõngas lai ning sujuvalt liikuv. Kõik oli mugavalt käe järgi.

Korpuse peal on neli nuppu: Teravustamisvahemiku piiraja. (Saad valida, kas objektiiv otsib teravust terve vahemiku ulatuses, või 3m-lõpmatus.) Autofookuse sisse-välja lülitamine, stabilisaatori sisse-välja lülitamine ja stabilisaatori režiimide valimine.

Võimalik on valida kolme stabilisaatori režiimi vahel:

Standardrežiim – tasakaal stabiliseeritud foto ning pildiotsija pildi vahel.
Režiim kaks on spetsiaalselt liikuvate subjektide pildistamiseks (pakkudes ainult vertikaalset stabilisatsiooni.)
Režiim kolm seab lõppfoto esikohale ning pildiotsija eelvaadet ei stabiliseeri.

Mina pildistasin sõnakuulelikke modelle, kes kenasti paigal püsisid ja hoidsin stabilisaatorit enamasti 1. või 3. režiimi peal. Režiime vahetades ma mingit vahet ei märganud ja nii ühe kui teise režiimiga tulid pildid võrdselt teravad.

Tamroni stabilisaator teeb käest pildistamise lihtsaks ja lubab kasutada kuni 5 stoppi pikemat säriaega. Enamasti olen pikkade säridega pildistamisel ise ka ettevaatlik - ei jutusta päästikule vajutamise ajal ja sageli isegi ei hinga, aga uue Tamroni telega sai vabalt ja lõbusalt pildistada ning minu liikumisest ja käe värisemisest tingitud udusust piltidel praktiliselt ei olnud. Mitte kordagi ei tundnud ma, et teeks igaks juhuks veel paar klõpsu, sest muidu äkki ei saa teravat pilti kätte. Haruharva sattus sekka mõni udune kaader ja enamasti juhtus see modelli liigutamise tõttu. Nii et stabilisaator on väga suureks abiks!

Objektiiv on terav. Tõesti rõõmustavalt terav ja seda ka täiesti lahtise avaga. Mingeid häirivaid moonutusi ma piltidelt ei leidnud. Täiesti lahtise avaga pildistades oli äärtes näha veidi vinjetti, aga mind see ei häiri, sest sageli lisan ma fototöötlusega ise hoopis vinjetti juurde, et portreteeritav pildil eriti hästi esile tõuseks.

SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiiv ühildub Tamroni TC-X14 ning TC-X20 telekonverteritega, tehes objektiivist 96–280 mm või 140–400 mm teleobjektiivi. Konverteriga ei õnnestunud mul seekord objektiivi katsetada, aga kunagi tulevikus tahaksin seda küll proovida. 400 millimeetrine fookuskaugus kõlab aukartustäratavalt.

Allpool mõned pildid, mille ma Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiiviga tegin:

 F 2,8; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,2; 1/160 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/200 sec; ISO 125

 F 3,5; 1/160 sec; ISO 125

 F 4; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,5; 1/1250 sec; ISO 100

 F 3,2; 1/160 sec; ISO 100

 F 3,2; 1/200 sec; ISO 250

 F 2,8; 1/250 sec; ISO 125

Uus Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 on üks parimaid objektiive, millega ma pildistanud olen. Julgen seda väga soojalt soovitada ka professionaalsele fotograafile, sest tema töökindlus ei vea alt üheski olukorras. Terav, kiire, täpne ja imeilusa bokehga objektiiv. Minu südame võitis ta igatahes juba esimesest klõpsust.

Ülevaate kirjutamise hetkel maksab Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 Photopointi kauplustes 1549 eurot.

 

Fookuskaugus

Mäletan selgelt, kui keeruline oli esimese peegelkaamera ja objektiivi valimine. Pikk rida numbreid ja tähti objektiivi nimes tundus nagu mingi salakiri. Mida ma tahan? Kas fookuskaugust 35mm või 70-200mm? Kas parem on valida objektiiv, mille nimes on f 1,8, või hoopis f 3,5- 5,6? Nüüd, kui olen endale selle salakirja lahti dešifreerinud, saan teile puust ette ja punaseks teha, mida need numbrid tähendavad. Selles postituses näitangi samas kohas erinevatel fookuskaugustel tehtud fotodega ette, kuidas fookuskaugus pilti mõjutab, et oleks lihtsam selgusele jõuda, milline objektiiv soovitud kaadri püüdmiseks fotokotis olema peab.

Fookuskaugus määrab ära vaatevälja laiuse. Mida väiksem fookuskaugus, seda rohkem maailma mahub kaadrisse, mida suurem fookuskaugus, seda kitsamaks vaateväli muutub.

Pildistasin kaameraga  Canon 1D mark IV ja kasutasin objektiive Tamron 24-70mm f/2.8 ja Tamron 70-200mm f/2.8 .

Kõik näidispildid tegin avaga 2,8 ja muutused, mis pildil toimuvad, ongi tingitud erineva fookuskauguse kasutamisest.

Esimese katse tegemisel ei liikunud paigast ei mina ega modell. Modell seisis minust umbes 10 meetri kaugusel. Erinevaid fookuskaugusi kasutades tulid pildid välja sellised:

Fookuskaugus 24 mm:

Fookuskaugus 50 mm:

Fookuskaugus 70 mm:

Fookuskaugus 200 mm:

Nii mina kui modell seisime kogu aeg täpselt samal kohal ja fookuskaugusega 24 mm  jäi pildile nii metsa kui taevast ning puud taustal olid päris teravad. 200 mm juures ei saanud samalt kaugusel pildile rohkem kui pool modelli ja taustal olevad puud on tugevalt fookusest väljas.

Järgmisel katsel seisis modell paigal ja mina proovisin teha erinevatel fookuskaugustel pilti nii, et ta täidaks ära terve kaadri. 200 millimeetrise fookuskaugusega olin modellist umbes 10 meetri kaugusel ja 24 millimeetriga pildistades pidin liikuma päris lähedale, et saada sarnane poolportree. Jällegi kasutasin kõikidel piltidel ava 2,8 ja see, et taust igal pildil nii erinev on, tuleb fookuskauguse muutumisest.

Fookuskaugus 24 mm:

Fookuskaugus 50 mm: 

Fookuskaugus 70 mm:

Fookuskaugus 200 mm:

Inimesi pildistades tuleb silmas pidada ka seda, et lainurkobjektiiviga lähedalt pildistades venitab objektiiv modelli laiemaks ja see ei ole just kuigi kaunistav. Nii et 24 millimeetrine objektiiv ei ole lähiportreede jaoks hea valik, sest hakkab nägusid moonutama. 50, 70 ja 200 mm aga sobivad kõik kenasti portreede pildistamiseks.

Nagu eelmistelt piltidelt aimata võis, ei muutu taust erinevatel fookuskaugustel mitte ainult laiemaks ja kitsamaks, vaid fookuskaugus mõjutab ka seda, kui udune või terav ta pildil paistab. Järgmistel piltidel olid asjad laual kogu aeg sama koha peal ja kõigi piltide tegemisel kasutasin ava 2,8. Taust muutub aga oluliselt:

200 millimeetriga pildistades täidab lõhnaõlipudeli taga olev oks ära terve kaadri ja on päris fookusest väljas. Veelgi kaugemal asuv tuba on täiesti udune ja silm ei erista seal olevaid objekte:

50 millimeetriga pildistades hakkab oks selgemaks muutuma ja eristab juba ka taustal olevat akent ja mööblit:

24 mm fookuskaugus reedab kõik, mis eelmistel piltidel kaadri taha jäi:

Loodan, et sain nende näidispiltide abil fookuskauguse teema lihtsaks ja arusaadavaks teha. On see ju üks olulisimaid näitajaid, mida objektiivi ostes vaatama peab ja fookuskaugusest aru saades oskad endale just oma vajadustele sobiva tööriista valida.

Bokeh

Bokeh on sõna, mida fotograafid erilise mõnuga ütlevad. Kaunis ebateravus rõõmustab silma vähemalt sama palju kui lõikav teravus, nii et see viiski mind mõttele bokeh teemale kohe eraldi blogipostitus pühendada.

Väljend "bokeh" tuleneb jaapanikeelsest sõnast boke (暈け ), mis tähendab hägus, laialivalguv.

Ilusa bokeh saab kätte siis, kui ava võimalikult lahti keerad. Üldiselt ei hiilga peegelkaameratega komplektis kaasa pandavad kitobjektiivid oma tausta udustavate omaduste poolest, sest neil kipub maksimaalne ava olema f/ 3,5-5,6. Kaamerakomplekti ostes võiks kitobjektiivi asemel hankida mõne püsiavaga objektiivi, millel maksimaalne ava on vähemalt 2,8. Sellisega on juba paremad eeldused mõnusalt uduseid taustu kaadrisse saada. Ava 2,8 annab enamasti juba päris uduse tausta ja need objektiivid, millega on võimalik kasutada ava 1,8, 1,4 või lausa 1,2 on kindla peale head bokehmeistrid.

Erinevad pinnad tekitavad väga erineva bokeh. Mida kaugemal taust modellist on, seda abstraktsemaks ja hägusemaks ta muutub.

Mõned näited, kuidas erinevad pinnad fookusest välja lähevad. Kasutatud on üht ja sama objektiivi (Tamron SP AF 70-200mm f/2.8 Di LD) ja seaded on pildistamisel olnud võrdlemisi sarnased:

Siin pildil oli taustaks kivine rand:

 F 3,2; 1/250 sec; ISO 200

Linnamaastik:

F 3,5; 1/320 sec; ISO 320

Puulehed lähemal:

F 3,2; 1/320 sec; ISO 250

Puulehed kaugel:

F 2,8; 1/320 sec; ISO 250

Kaks asja, mis lahtise avaga tehtud pildile kindlasti kenad mullikesed taustale loovad on tulukesed ja puulehed. Seda, kuidas lõpptulemus pildile jääb, määrab muidugi kasutatud objektiiv. Tegin proovi, kuidas erinevad objektiivid ja fookuskaugused mõjutavad ebateravat ala ja milline bokeh tekib.

Esmalt võtsin ette tulukesed. Modelli rolli täitev nukk oli taustast umbes kahe meetri kaugusel ja kinnitasin seinale jõulutuled. Kõikide piltide tegemisel jäid seaded samaks - kasutasin alati ava 2,8.

24 millimeetrise fookuskaugusega jäi pilt üsna mage. Tuled ei täitnud ära kogu tausta, mullid jäid väiksed ja objektiiv ei suutnud neid ühendavat juhet korralikult ära udustada, nii et see jäi häirivalt paistma. (Kasutasin  Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiivi.):

85-millimeetriseid objektiive kutsutakse sageli hellitusnimega "master of bokeh", sest nad suudavad tõesti tausta nauditavalt uduseks teha. Järgmise pildi tegemisel kasutasin  Tamron SP 85mm f/1.8 Di VC USD objektiivi. Olgugi, et temaga oleks olnud võimalik ava veelgi enam lahti keerata, siis võrdsuse huvides kasutasin ikkagi ava 2,8. Nüüd täitsid tulukesed kogu tausta ja neid ühendav juhe muutus peaaegu nähtamatuks:

Viimase pildi tegemisel kasutasin 200-millimeetrist fookuskaugust ja Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD objektiivi. Mullid venisid seda kasutades suuremaks ja juhet enam paista ei olnud:

Edasi viisin samad objektiivid õue, et proovida, kuidas nad lehtede hägustamisega hakkama saavad. Kuna parajasti on talv ja puulehtedega kitsas käes, pildistasin hoopis elupuu taustal. Nagu ka eelmistel piltidel, kasutasin siingi ava 2,8. Modell seisis kogu aeg ühe koha peal ja see, et taust igal pildil erinev on, tuleneb objektiivi vahetamisest.

24 millimeetiga tuli pilt selline:

85 millimeetriga oli taust juba märgatavalt udusem ja elupuu suutis täita kogu tausta:

Ja 200 mm peal oli juba väga kenasti hägustatud õrn ja ühtlane taust, mis ei hakka modellilt tähelepanu eemale kiskuma:

Kena bokeh sünnib hea objektiivi ja sobiva tausta koostööl. Mäletan, et kunagi, kui ise esimese peegelkaamera ostsin, siis ei saanud üldse aru, miks minu piltidel ei teki selliseid ilusaid mulle taustale kui teistel. (Pildistasin kaameraga kaasa tulnud kitobjektiiviga, millel maksimaalne ava 3,5-5,6.) Loodan, et selle postitusega suutsin bokeh teema mõne värske peegelkaameraomaniku jaoks lihtsaks ja arusaadavaks teha :)

Elu ühe objektiiviga

Fotograafi varustuse kott on nagu Tallinn, mis kunagi valmis ei saa. Alati on hinge peal mõni objektiiv, valgustusvidin, või hajuti, mis pildistamisele uut hoogu juurde annaks. Hakkasin mõtlema, et mis võiks olla absoluutne miinimum, millega ma kõik vajalikud pildid tehtud saaksin. Kui mul oleks vaja hakkama saada vaid ühe objektiiviga, mis võiks olla see üks ja ainus, mis kõik vajadused ära kataks?

Lappasin peas läbi kõik objektiivid, millega aegade jooksul pildistanud olen. Suurimad lemmikud on mul fiksid, sest hea fiksi erakordne teravus ja valgusjõulisus teeb zoomobjektiividele pika puuga ära. Samas kõiki vajalikke pilte ühe fiksobjektiiviga tehtud ei saa. Neid võiks olla vähemalt kolm, et piisavalt mänguruumi oleks - näiteks 35mm, 50mm ja 85mm. Nii et olgugi, et lemmikobjektiivi valimisel annaksin superlemmiku tiitli kindlasti mõnele fiksile, siis olukorras, kus peaksin tööle tormama vaid ühe objektiiviga relvastatult, on zoomitav objektiiv praktilisem valik.

Teemad, mida ma pildistan ja mida kõike see objektiiv jäädvustada suutma peaks on: portreed nii tubastes tingimustes kui ka väljas, pered, mood, tooted, stuudiotöö, lapsed ja üldine elu-olu, vahel ka pisut reportaaži.

Tänu fototehnika ülevaadete kirjutamisele olen saanud katsetada väga suurt hulka Tamroni objektiive ja seetõttu pole just eriline üllatus, et minu "üks ja ainus", mis on nii praktiline, et aitaks hädast välja igal fotosessioonil on samuti Tamron. Täpsemalt Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2:

Olen seda küll vaid lühikest aega kasutada saanud, kuid ta avaldas mulle tõesti oma mitmekülgsuse, praktilisuse ja hea pildikvaliteediga muljet. Objektiivi nimes on lisaks lihtsalt arusaadavatele väärtustele nagu fookuskaugus 24-70mm ja maksimaalne ava f/2.8 veel ka rida muid tähiseid. Millist infot need objektiivi kohta annavad?

SP - (Super Performance) on tähis, millega Tamron ise oma eriti head objektiivid pärjanud on.

Di  - (Digitally Integrated Design) näitab, et objektiiv sobib kasutamiseks nii pool- kui täiskaadersensoriga kaamerate ees.

VC - (Vibration Compensation) on Tamroni värinastabilisaator, tänu millele saab rasketes valgusoludes kasutada mitu stoppi pikemat säriaega ja ka ilma statiivita pildistades tulevad pildid tänu sellele teravad.

USD - (Ultrasonic Silent Drive) näitab, et objektiivil on eriti vaikne ja sujuv autofookus.

G2 - tähistab, et tegu on selle objektiivi teise generatsiooniga, ehk uue ja täiustatud mudeliga.

Ma olen juba tema eelkäijat, Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD, fotograafidele lugematu hulk kordi soovitanud, sest tegu on tõesti väga hea hinna-kvaliteedi suhtega objektiiviga, kuid G2 mudelil on kõiki omadusi veelgi timmitud. Niigi väga tõhus värinastabilisaator on tal veel vaiksem, sujuvam ja tõhusam. Äärealade teravus tänu uuele vääristusele parem. Vinjett väiksem, vähem sisepeegeldusest tekkivaid helke ja sujuvamad fookusest väljas alad.

Objektiiv on toeka tugeva konstruktsiooniga ja kaalub umbes 900 grammi. Ta on tolmu- ja ilmastikukindel ning varustatud oma klassi parima stabilisaatoriga - ühesõnaga väga usaldusväärne tööriist.

24-70mm on väga praktiline fookuskauguste vahemik. Laiemas otsas võimaldab see pildistada suuri plaane nagu näiteks loodusvaated ja maastikud ning 70 mm peale sisse zoomides muutub ta heaks portreeobjektiiviks. Nii et mina saan temaga küll hakkama kõigis olukordades, mis töös ette tulla võivad.

Alljärgnevalt ka mõned pildid, mida ma Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiiviga tegin. Katsetasin seda nii toas kui õues ja ava 2,8 kombineerituna Tamroni tõhusa värinastabilisaatoriga ei jätnud mind ka talve kõige pimedamal ajal hätta.

F2,8: 1/30 sec; ISO 500; 70mm

F2,8: 1/60 sec; ISO 640; 64mm

F5,6: 1/160 sec; ISO 125; 55mm

F5: 1/80 sec; ISO 400; 70mm

F2,8: 1/60 sec; ISO 400; 63mm

F2,8: 1/60 sec; ISO 400; 60mm

F2,8: 1/160 sec; ISO 100; 70mm

F2,8: 1/160 sec; ISO 100; 70mm

F2,8: 1/60 sec; ISO 500; 70mm

Hetkel veel seda objektiivi minu fotokotis ei ole, sest sama zoomivahemikku katab mul Canon 24-105 f/4, kuid 2018. aasta jooksul tahaksin küll selle uuenduse ära teha, et Canoni asemel hoopis  Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2  koju tuua, sest peale tema proovimist ei ole ma enam oma vana objektiivi teravuse ja f/4 avaga üldse rahul - Tamron on ikka märksa teravam ja kehvades valgusoludes on suur vahe, kas maksimaalne ava on 2,8 või 4. Nii et kui peale arvustuse kirjutamist pidin objektiivi tagasi viima, siis jäin teda kohe taga igatsema.

Kui Sina peaksid hakkama saama vaid ühe objektiiviga, siis mis oleks see õnnelik väljavalitu?